Presentation and speech in Latvian University about Estonian educational reforms 10.03.2016

1. Slide

Reforms in basic and secondary school level in Estonia

The structure of basic and secondary education has constantly changed in Estonia, and this has sometimes been cited as its shortcoming.
The national curriculum went through some important changes in 2010 and the objectives of the various educational levels were defined.
• Basic education is the compulsory level of education; it supports the child’s willingness to learn and develops their learning skills. As a result, they should become active members of the society and constantly develop themselves.
• Secondary education is a voluntary level of education; it helps the student to identify the field of activity where their interest and skills lie, and which they could develop through further studies.
• An alternative to secondary education is vocational education.

In my presentation I would focus on basic and secondary school possibilities and goals. That is something, we had already agreed politically or we are quite closed to agreements in our society as whole.
Discussions about vocational education and reforms, and integration to secondary school or even basic school programme are waiting for the nearest future.

2. Slide
Estonia’s basic and secondary education are based on Estonian Lifelong Learning Strategy 2014–2020.

This document was initiated in 2012 and adopted in 2014. It is an innovative educational strategy, describing the lifelong educational path of an individual and defines the major goals that the education system should aim for.

This strategy also serves as the basis for a further development of the structure of basic and secondary education.

Next, some particularly topical issues that we are working on at the moment.

3. Slide
It is important for us to make sure that every child has equal access to high-quality education.
Our Constitution makes the state and the local governments jointly responsible for providing basic and secondary education.

This is currently the case. In order to ensure the best possible quality of education, we plan to distribute the tasks so that the local governments would provide basic education and the state would guarantee uniformly high-quality secondary education all over Estonia.
The ongoing reorganisation of the basic schools, secondary schools and vocational education centres network will change the number and accessibility of secondary level schools.

The most important reason behind this is the drastic drop in the number of students.

4. Slide
One of the main requirements for basic schools is that these should be as close as possible to the child’s home, which is why we must also support small schools and schools in peripheral regions.

Good secondary education, on the other hand, gives the students a choice between a range of disciplines and courses, provides highly qualified teachers, and unites a larger number of students to ensure a good educational environment and synergy.

Right now, we have too many secondary schools with only one form per year, or only a dozen students per class. This fairly painful reform of school network is necessary for keeping the quality of teaching high.

For example, in our second biggest city – Tartu – the secondary levels of four former 12-year schools have been combined within the last five years. The basic school levels remained on their premises, while the secondary levels were set up separately.
This has given us state-run secondary schools with four to five forms per year, which means 600 students and normal workload for teachers.
Another example is Viljandi County in Southern Estonia, which is planning to set up one 600-student state secondary school for the whole county.

5. Slide
From this point of my presentation You will find a lots of all kind of numbers. More important as the numbers itself are the tendencies of the processes and proportions of the amounts.
So – here we go –

The reorganisation of school network is largely funded from the EU structural funds for a total of 241 million euros.

The state takes on the responsibility of building at least 15 state run secondary schools by 2020.
You can see the blue part in the diagram in the amount of 109 million euros.

Considering the number of students, the required number of secondary schools by several researches has been estimated at 50 to 70, ministry of education has planned decrease the number of secondary schools from 202 to 100.
So some local government run secondary schools will remain in areas where there are enough students.

For the optimisation of the basic schools network there is the part in the diagram in the amount 106 million euros.

In addition, the state will assume the responsibility for ensuring school places for students with serious special needs, look at the part in diagram.

Students with less serious special needs will be integrated into normal schools, and the local governments must take this into account when optimising their school network. There are 9,5 million euros planned for these investments.

Our local governments have the right to take the private schools in the community into account when organising the school network.
In terms of reorganising our school network it is crucial how successful going to be our administrative reform.

6. Slide
As I mentioned before the drop in the number of students is one of the reasons of these reforms.
Reorganisations must take into account the undergone and predicted demographic changes. It is predicted that the population in most parts of Estonia will fall by a total of 9,9%.
In the diagram you can follow the red parts of Estonia where the predicted decreasing of population is more than 25%.
Only around the two biggest cities there is predicted some rise of population about 3,5%.

7. Slide
And to give you just some statistics – during the school year 2014/15, we had 137 336 students in 528 schools: 115 671 students in 345 basic schools, and 21 565 students in 183 secondary schools.

8. Slide
The state pays educational support to both municipal and private schools. The size of the state support depends on the number of students and includes a number of components, the largest of which is the teachers’ salaries – 81%.
The other components are school lunch – 8%, labour costs of directors – 6 %, teaching aids – 3% and investment component and in –service training for teachers and heads on schools – 1% each.

At the moment, the whole support amount is given in itemised way to local governments, so that the funds allocated for teacher training, for example, cannot be used for any other purpose.

I think that this rule is wrong because it hinders school owners from using the funds according to their actual needs, and promotes an inef’ficient use of the funds.
Our parliamentary committee has launched a discussion on how to make the use of state educational support more flexible for the local governments.

9. Slide
The most significant change in the study process is the change in the educational approach.
The new approach focuses on students – we must take into account and support the individual qualities of each student.

This is the basis for adjusting the curricula to the abilities of the students; grading will give better feedback on the development of students; and the whole learning process should become more creative.

All students are different. An estimated 40 % of Estonian students have an educational or a social special need that should be addressed by a specialist.
This is why it is very important to identify students with special needs at early stages, and advise and support them professionally.

We will try to pay more attention to this.

10. Slide
Studies have shown that attention to the individual needs of students and support services are crucial in reducing the dropout rate.

It is important for teachers to identify the special needs of the children, and the school must be ready to reorganise the learning process, or to involve a specialist.

11. Slide
Estonia has managed to reduce the dropout rate slightly, but not enough.

Dropout rate has considerably decreased at the 3rd level of basic school and at the level of secondary school. This can be attributed to the combined effects of a number of activities:
• Updating of national curricula and the grading system has created flexible learning opportunities that take into account the individual abilities and needs of students.
• Schools and local governments have the duty to intervene as soon as students fall behind. Repeating a year is not acceptable.
• All students must have access to special education teachers, psychologists and social counsellors in case of need.
• Out-of-school counselling is available at county student counselling centres.
• Accessibility and quality of career services has improved.
• For years, national supervision has prioritised support for students with educational special needs. Schools also check this in their internal evaluation process.
• Teachers are better prepared and skilled to identify children with special educational needs, determine the cause of the problem, and provide the necessary support.

12. Slide
Support services in schools should be ensured by local governments. The lack of specialists further complicates the situation. Not enough young people study speech therapy or special needs education; and even those who receive this degree will not go to work in schools because of the low salary and heavy workload.

Central national advisory centres have been established by the state where local governments can buy services if they do not think it necessary to add a specialist permanently to the school staff.

Sadly, this is where we come up against another deficiency – the poor financial means of local governments. At the moment, our national education support includes no means for funding the support services.

The parliament is also discussing whether the state should indeed financially support the local governments in fulfilling this responsibility.

More specifically – should the state educational support contain also the support service component.

13. Slide
The role of the teacher in the study process is becoming increasingly more demanding. This is why we must always keep an eye on the content of the primary teacher training and in-service training.

The state has taken over the organisation of in-service training in recent years. For quality purposes, it cooperates with faculties of education in universities.

Young teachers have given very positive feedback about the induction year when they are mentored by more experienced teachers.

14. Slide
The strategy has also set objectives on the age and gender dynamics of teachers. The ageing teaching community is not always capable of going along with the changes.

At the same time, the lack of male teachers affects the study atmosphere and the worldview of the students.

15. Slide
Particular attention is paid to heads of school, with recommendation to give them more freedom in managing the school life and to regulate their activities less strictly.

While a degree in pedagogy has been required so far, from now on more attention will be paid to the leadership qualities of the heads.

Directors have working contracts for un’specified term. That was decided about 8 years ago, but current situation need some amendments.
The planned changes should introduce a periodic evaluation of directors and their work, as well as the possibility to dismiss them for inadequate performance.

16. Slide
Teachers’ salaries have been under heated discussion for quite some time. The state has set the minimum monthly salary rate of teachers and allocates this amount to all school owners regardless of the form of ownership.

17. Slide
Through educational support, the state adds an extra 20 % to the minimum monthly salary rate of teachers so that these could be vary depending on the different tasks carried out by individual teachers.

This discretion has been delegated to school directors. We have set ourselves the objective of raising the teachers’ salary to 120 % of the average salary in Estonia by 2020.

Today the minimum of teachers monthly salary is 1087 euros and that means that in next four years we have to increase the amount of money for teachers salaries at least for 10 mil euros per year.

18. Slide
The objective of the digital revolution is to integrate digital solutions into the learning process, thus making it more varied and helping students to achieve better results. The digital revolution concerns both the development and introduction of study materials, as well as setting up an IT-infrastructure for schools.

There are excellent examples of study materials in the form of teaching aids as well as the interactive study environment – the e-class.
Almost 47 million euros has been planned to fund the digital revolution programme up to 2020.
That will be one of our most important topics during our presidency of EU in 2018.

19. Slide
Finally, let me give you a brief summary of some success but these are just the milestones and a lot of work waiting ahead.
 Estonia’s high 2012 PISA world ranking and in particular in Europe.
For example the average result rased in reading from 501 points in 2006 to 516 points in 2012.
The same figures in mathematics are from 515 to 521 and in natural sciences from 531 to 541.

20. Slide
These are the topics that currently attract the most attention in the Estonian education system right now and in the nearest future.
 Estonia has a very low school drop-out rate – just 0.2%.
 91% of our teachers meet the qualification requirements.
 74% of the Estonian heads of school have a master’s degree.
 School leaders have 96.5% to 100% discretion over their school’s personnel policy and budget.
 Every county has a learning and career counselling support system in place.

Thank you for your attention!

Kas jalgpall on parem kui seks?


Kas jalgpall on parem kui sex? – on küsimus, mida tihtilugu retooriliselt esitatakse, et tähistada hoiakut, mil keeruline on valida kahe hea vahel.
Täna arutame muudatusettepanekut, kus on vastandatud Lilleküla jalgpallistaadion ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saal. Kultuurikomisjoni esimehena olen pandud keerulise dilemma ette, kus valida tuleks kahe olulise kultuurivaldkonna – spordi ja muusika vahel.
Täna ei saa ma hääletada Vabaerakonna muudatusettepaneku vastu.
Sest Muusika- ja teatriakadeemia saali vajalikkuse küsimus on oluline teemapüstitus. See teema on aktuaalne olnud 1996 aastast vähemalt, mil riigikogu tegi otsuse kolme riiklikult olulise kultuuriobjekti osas – Muusikaakadeemia, KUMU ja ERM olid need. Sest Kultuurkapitali nõukogu on otsustanud juba 2010 aastal, et kulka investeeringutest hakkaks alates 2017 aastast tulema investeeringutoetust ka ehitatavale saalile. Ainult et kuidagimoodi ei jõua eelarvesse riigipoolne otsus. Ehkki teda on mainitud erinevates valimisprogrammides ja koalitsioonilepingutes.
Ma ei hääleta ka selle muudatusettepaneku poolt. Ehkki südames ma nimetatud ettepanekut toetan. Ja selline otsus, minu praegune valik mitte valida otseselt kummagi poolt on hetkeseisus taktikaline otsus. Ma tean, et poole valimine TÄNA oleks Muusikaakadeemia saali edasise saatuse kontekstis Phyrrose võit. Et kui võidad lahingu, siis võid kaotada sõja.

Mida siis peaks muusikud ja näitlejad tegema, et otsustajate südant liigutada, et analoogiliselt teiste eluvaldkondade esindajatega, kes on Toompeal käinud oma meelt avaldamas ning suutnud ometigi otsustajatele muljet avaldada? Mida peaks tegema, et lahingut võita?
Jätma ära laulu- ja tantsupeo? Jätma tegemata 1. jaanuari Uusaasta Hennessy kontserdi või mõne populaarse muusikali Estonia ooperiteatris? Kultuurirahvas pole sedasorti ebaeetilisi samme tähelepanu püüdmiseks kasutanud ja ma loodan, et seda ka ei juhtu.
Enim, mida ette võeti appikarjena, oli külma ilmaga õppehoone kõrvale rajatud telgis aktuse ja kontserdi pidamine. See appikarje kõlas aga ilmselt vaid mezzopianos.
Nüüd aga staadionitest. Just nimelt, staadionitest, mitte staadionist.
Juba paar aastat on arutatud rahvusstaadioni rekonstrueerimise teemal ning isegi ühiste huvide avaldus alla kirjutatud. Muu hulgas on selle avalduse osalised nii Kultuuriministeerium kui Jalgpalliliit. Tegemist on Kalevi staadioni renoveerimis- ja arendusplaanidega, mida tutvustatud kõigis instantsides ning nõutud äriplaanid, omaosalused ja arengukavad sendi täpsusega esitatud. Kalevi keskstaadion vajab rekonstrueerimist ning ümberehitamist, sest sellel staadionil toimuvad ka kaks korda viie aasta jooksul tantsupeod, mis koguvad kokku kümneid tuhandeid inimesi. Sellel toimuvad üle-eestilised võimlemisfestivalid, rahvusvahelised suurvõistlused, rahvaspordiüritused.
Kahjuks ei ole Kultuuriministeerium vaatamata koalitsioonilepingule rahvusstaadioni vajadusi eelarves kajastanud. Kas ei oleks siis mõistlik osa Lilleküla staadioni investeeringust suunata plaanipärase Kalevi staadioni rekonstrueerimise ettevalmistamiseks? Projekteerimiseks ja detailplaneeringu tegemiseks on 2016. aastal tarvis 1,4 miljonit eurot. Huvilistel on võimalik tutvuda selle teemaga põhjalikumalt Riigikogu Noorte- ja Spordi toetusrühma eestvedamisel.
Mul on veel rida küsimusi, millele ma õigupoolest vastust pole saanud. Kas Lilleküla staadioni renoveerimine peab olema priviligeeritud Kalevi staadioni ees, kes on oma arendustegevust planeerinud ja selgitanud laiapõhjaliselt? Kas Lilleküla staadioni renoveerimine täidab neid üllaid eesmärke, millest räägitakse – et võimalikult paljud noored saaksid treeningutest osa ja arendaksid end kehaliselt? Kas seesama summa ei oleks võinud jaguneda paljude staadionite vahel üle terve eesti? Kas Lilleküla staadioni rahastamiseks võiks olla ka teisi meetodeid peale riigieelarve rea? Näiteks laenu andmine?
Aga muusikuid kutsun üles panema sisuliselt ka seljad kokku ning selgitada üheskoos oma vajadusi ühiskonnale otsides liitlasi. Tehes seda tranquillo, kuid sempre e sempre. Tehes seda kooris, tehes seda unisoonis ja kasutada mezzopiano asemel fortet.

Minul ei ole eestlaste pärast häbi

Artikkel on ilmunud Delfis

„… ja kõigest on puudu – küll märjast, küll kuivast“ kõlavad Debora Vaarandi sõnad Arvo Ratassepa meekoorilaulus „Eesti mullad“.
Minu hinnangul kirjeldab see lause parimal moel hetkel meie ühiskonnas toimuvat. Ikka on millestki puudu ja midagi on liiga palju. Olgu siis materiaalset või emotsionaalset. Viimasel ajal on kogu rahva nimel või terve rahva kohta aina sõna võetud ja hinnanguid antud. Puudust on tunda aga üksteise mõistmisest, kuulamisest ja kuulmisest. Ükskõik mis tasandil.

Mitmed väärikad avaliku elu tegelased on asunud kogu eesti rahva pärast häbi tundma. Tegemist on mu meelest liigse üldistamisega. Ei saa ühe mütsiga lüües hukka mõista tervet rahvast nende väljaöeldud arvamuste või tunnete eest, mis erinevatel inimestel täiesti loomulikult olemas on. Hirmud, armastus ligimese vastu, altruism, rahulolematus, vaimustumine lemmiktegevustest ja pühendumine lähikondlastele – igaühes meis väljenduvad need tunded individuaalsel moel.

Ma ei kiirusta hukka mõistma kedagi, kes kardab ühiskonnas asetleidvaid ja igapäevaselt meie ühiskonnale tundmatuid ja arusaamatuid protsesse. Jutt on muidugi pagulasteemast. Arvatavasti on hirmude põhjuseks ikkagi puudulik kogemus ja ebapiisav informatsioon. Mis siis, et sündmuste keerises olijatele tundub, et räägitud on kogu aeg ja võib-olla isegi juba pigem palju. Need teemad on praegusel moel ajalooliselt meile tundmatud. Ja seda ei saa hukka mõista.
Mu meelest pole mõtet võrrelda või eeskujuks tuua nõukogude anneksiooni eest põgenenud inimesi 1940. aastatel ega tegelikult ka nõukogude võimu vägivaldset migratsioonipoliitikat tänasel päeval maailmas meie silme all lahtirulluva massilise hädaolukorraga. Praegune situatsioon on täiesti teistsugune ka seetõttu, et põgenevate inimeste ning vastuvõtvate maade kultuuriruumid, usk või uskmatus ja ajaloolised traditsioonid on erakordselt erinevad.

Ma ei kiirusta hukka mõistma inimest, kes on valmis täna sõjapõgenikke Eestimaal vastu võtma ja soovib seda teha kogu südamest. Sest see on humaanne. Ma ei lahterda neid, kes leiavad, et Eesti peaks rohkem panustama pagulaskriisi lahendamiseks, Eestimaa mahamüüjateks. Mulle meeldis David Vseviovi mõte pühapäevahommikuses Anu Välba saates, kus ta ütles, et tema jaoks ei olegi olemas mõistet „pagulased“, vaid et tegemist on lihtsalt inimestega, kelle probleemid vajavad lahendamist ja et pagulaste hulgas on tõepoolest ka väga erinevaid isiksusi oma eripäradega nagu igas ühiskonnas. See sõltub inimeste väärtushinnangutest.

Ma saan oma rahva, Eestimaa inimeste kohta uhkusega öelda, et ajalooliselt on olenemata kõigest ja vaatamata kõigele suudetud hoida ja säilitada oma keelt ja kultuuri. Tasakaalukuse, talupojatarkusega ja rahumeelsusega. Lähiajaloost on näide laulupidude rollist, kus kohustusliku nõukogude võimu ülendava repertuaari kiuste osati kavasse lülitada meelega ja „kogemata“ teoseid, mis meie vaimujõudu üleval hoidsid. Ja ma ei arva, et see on häbiväärne. Üks ei peaks segama teist. Oma kultuuri hoidmine ja julgemine selle eest seista ja selle pärast muret tunda, ei tähenda automaatselt kõige muu vihkamist.

Viktoria Ladõnskaja tsiteerib oma äsjailmunud raamatus „Poliitpäevik“ Juhan Partsi, kes defineeris rahvusriiki sõnadega: „Eesti on rahvusriik… Kuid rahvusriigis ei vastandu erinevad rahvused“ (lk 51). Olen selle mõtteviisi poolt sada protsenti. See käib nii nende 191 rahvuse esindaja kohta, kes juba täna elavad Eestis, kui nende kohta, kes siia edaspidi tulevad. Asi ei ole rahvuses. Asi on inimeses ja tema suhtumises teistesse inimestesse.
Ja seepärast pole mul häbi eestlaste või eesti rahva pärast. Mul on häbi vaid nende üksikisikute pärast, kes inimeste teadmatusest tulenevat hirmu ära kasutavad ning oma ambitsioonide saavutamiseks kodakondseid üksteise vastu õhutavad.
Tsiteerin lõiku ühe kooliõpilase sulest, kes kirjutas elust Eestis ja oma lootusest edaspidiseks: „Suurelt rõhutan, et eestlased on laulurahvas ning koos laulmine ühendab meid, seega laulame rohkem!“ Võib esmapilgul ehk mõnele lugejale tunduda triviaalsena, kuid ma ei alahindaks seda üleskutset. Kooslaulmine on aidanud meil seista meie ühiste väärtuste eest.
Peaksime siit edasi jõudma ka koosmõtlemise ja mõistmiseni.

Leian, et taas oleks aeg au sisse tõsta arutelud elu väärtuste üle. Igasuguste väärtuste üle, sest need määravad meie elu kvaliteedi tegelikult. Usaldus, ustavus, usaldusväärsus. Ja armastus. Selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Usaldada või mitte usaldada, selles on küsimus

Tarkusepäeval, 1. septembril armastame rääkida koolitarkusest. Algab kool, uus õppeaasta, semester, veerand, mil peale suvevaheaega taas tarkust taga nõutakse.
Poliitikakoolis tuleks aga mu meelest keskenduda enim elutarkuse taganõudmisele.
Eeloleva sügise hariduspoliitika põhiteemaks on õpetajate palgaraha. Õpetaja teadmised, elukogemused ja elutarkus on tegelikult meie riigi tuleviku nurgakivi. Usun, et see veendumus on kogemuslikult olemas igaühel, kes koolitunnistuse kunagi on kätte saanud.
Eesti õpetajad on väga pühendunud, kuid nad peavad olema ka motiveeritud ja tunnustatud. Palk on hinne õpetajale. Kui aga töö on hästi tehtud ning hinne põhjendamatult madal, ei ole see ju aus.

Tahan juhtida tähelepanu faktile, et mõiste „õpetaja“ all ei peaks me tänapäeval rääkima mitte ainult põhikoolis ja gümnaasiumis tunde andvast inimesest, vaid arvestama meie laste juhendajatega kõikidel haridustee etappidel. Koolitee algab alusharidusest, mille võtmeisikuteks lisaks lastevanematele on lasteaiaõpetajad. Eelmisel sajandil nimetati neid lasteaiakasvatajateks, ent tänaseks mõistame, kui olulised on teadmised ja oskused, mida süsteemselt antakse juba maast madalast ning seetõttu on ka lasteaedades töötavad inimesed justnimelt õpetajad.
Õpetaja on see, kes aitab õppida, omandada samu oskusi, teadmisi ja vilumusi, mis tal endal on ka oma õpilasele. Ning õpilane peab tundma, et tal on seda kõike väga vaja.

Alus- ja põhihariduses on järjest tähtsamateks inimesteks muutunud eripedagoogid – logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. Üldhariduse kõrval on laste arenguks vajalik mitmekülgne huvialaharidus. See kõik on üks terviklik süsteem ja inimesed, kes töötavad meie lastega on kõik õpetajad.

Seepärast peame tunnistama, et meie riigis kuni kõrgkoolini antava hariduse rahastamine, mis täna on jagunenud riigi ja kohalike omavalitsuste vahel olenevalt kooliastmest ja kooli liigist, paneb ühe ja sama eesmärgi nimel ja sisuliselt samas valdkonnas töötavad inimesed väga ebavõrdsesse olukorda.

Lasteaiad ja huvikoolid on kohaliku omavalitsuse rahastada. Põhikoolides ja gümnaasiumides töötavad pedagoogid saavad palga riigilt, samas kui eripedagoogide palk on ka neis astmetes linnade ja valdade õlul. Majade ülalpidamine ja selle haldamisega tegelevate inimeste tasustamine on samuti kohaliku omavalitsuse kohustus, välja arvatud riigigümnaasiumites.

Kui räägime õpetajate töötasu alammäära tõstmisest , siis tegelikult püüdma ka kõigi haridusvaldkonnas töötavate inimeste palga jõudmiseni omavahel võrreldavale tasemele.
Siinkohal tulebki teemaks usaldus. Usaldus kohalike omavalitsuste suhtes. Usaldus oma riigi ja tema rahva suhtes.

Olemuslikku määramist vajaks, mis raha täpselt on toetusfondis asetsev haridustoetus. Kas see on haridus- ja teadusministeeriumi poliitika korraldamise instrument või omavalitsusele piisava tulubaasi tagamise instrument, võimaldamaks neile seadusega pandud kohustuslikke ülesandeid täita ja otsustada kohaliku elu küsimuste lahendamise üle ise.

Lääne kultuuriruumis on toetusfond valdavalt omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks loodud tulubaasi allikas, mille kasutamise üle otsustab kas täielikult või valdkonna piires omavalitsus. Kesk- ja Ida-Euroopas on see tsentraalselt riigi kontrollitud ning omavalitsustel raha kasutamise ja suunamise üle otsustamine suuresti piiratud.
Kevadisel kultuurikomisjoni kohtumisel kohalike omavalitsusliitude – Linnade Liidu ja Maaomavalitsuste Liiduga oli teravaimaks teemaks küsimus, kui detailselt peaks riik omavalitsusele ette kirjutama valdkonda laekuvat raha, mis tegelikult on osa just nendessamades omavalitsustes elavatelt maksumaksjatelt riigi eelarvesse laekuv tulu.

Endise linnapeana ja toetudes oma hilisematele ametialastele kogemustele olen solidaarne kohalike omavalitsusjuhtidega, kes ootavad riigilt suuremat usaldust ja võimalust teha haridusvaldkonna otsuseid kohalikest oludest ja vajadustest lähtuvalt. Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on subsidiaarsus-printsiip, mis tähendab, et ülesandeid tuleb täita elanikule võimalikult lähedal asuval avaliku halduse tasandil, et sellega oleks tagatud ressursside kõige efektiivsem kasutus, vastutus ja reageerimistundlikkus.

Missugused oleksid usalduse plussid? Kohalikele omavalitsustele õiguste ja vastutuse andmine otsustada oma ülesannete täitmiseks minevate vahendite üle soodustab säästlikemate ja kohalikku kogukonda sobivaimate lahenduste otsimist. Suureneb nende endi otsustusvabadus ja iseseisvus, saabub pikaajalisem kindlus oma kohalike ülesannete katteallikate osas, võimaldades neil seeläbi teha ka strateegilisi kaugemaid plaane tulevikuks. See omakorda võimaldab kohapeal kaaluda alternatiive, kas pidada ebaefektiivsemat kooli või maksta kinni õpilaste liikumine keskusesse.

Kokkuvõtvalt võimalikust muutusest rääkides – vastutus valdkonna korralduse eest liigub lisaks de jure ka de facto kohalikule tasandile ning riigil kaob vajadus vastutada ning jageleda iga kuluartikli üle üldhariduskoolides. Pole ka vähetähtis, et omavalitsustel tekib reaalne vastutus selle eest, palju raha õpetajate palkadeks nad saavad ja soovivad suunata ning kuidas ja kas muuta atraktiivsemaks oma valla hariduselu näiteks huvikoolide toetamisega. Sõna „õpetaja“ all mõeldakse siis sel juhul lisaks kooliõpetajatele ka lasteaedades töötavaid pedagooge ja eripedagooge, huvialahariduse õpetajaid muusika- ja kaunite kunstide ning spordikoolides, tugispetsialiste üldhariduskoolides.

Usaldades kohalikke omavalitsusi ja neile tegelikku sisulist otsustusõigust oma linnas või vallas võimaldades, on ka nende ülesanded arusaadavamad ja vastutus selgem.
Sellise elutarkusega soovin alustada uut kooliaastat ja tervitada tarkuse taganõudjaid ning neid, kes meile tarkust lahkelt jagavad – kõiki meie õpetajaid!
Olge terved ja olge tänatud!

Kuidas jagada “ringiraha”?

Artikkel ilmus Õhtulehes

Juba kolmandas koalitsioonilepingus on mainitud vajadust toetada laste huvitegevust. Kahel korral on vajaduse nimeks olnud ringiraha, praeguses dokumendis aga lihtsalt laste huviharidus. Eelmistel koalitsioonidel pole see otsus kahjuks finantsolukorrast tulenevatel põhjustel realiseerunud. Seekord otsustati riigieelarve strateegias vajalikud summad aegsasti reserveerida.

Raha kahe aasta pärast

Keerulisem on olukord aga rakendusotsustega. Kuidas täpselt alates 2017. aasta sügisest planeeritud 15 miljonit eurot peaks jõudma iga lapseni? Jagades selle summa kõigi Eestis elavate 6–19aastaste laste vahel, saaks igaüks umbes kuus eurot kuus. Kuidas täpselt garanteerida, et planeeritud toetusraha kindlasti huvihariduses osalemiseks suundub?

Enne kui asun ringiraha jagamise võimalike lahenduste pakkumise juurde, lubage mul jagada oma emotsioone äsjatoimunud meeste tantsupeost Rakveres. Tantsisid vanaisad, isad ja pojad. Mul oli tantsuetendust vaadates liigutuspisar silmas. Mõtlesin, et võib-olla on mõne lapse jaoks suurte meestega tehtud tants, kus poisikesi muusika rütmis hüpitati, ainuke võimalus tunda isalikku lähedust ja soojust. Mõtlesin, et need koolipoisid, kes platsil tantsujalga keerutavad, ei kasva kunagi vägivaldseks.

Tänases koolielus on üheks suurenevaks probleemiks koolikiusamine ja koolivägivald. Selle ennetamise üheks meetmeks võiks olla ehk kohustuslik huvitegevus? Minul on küll selline usk, et huviringides osalevad lapsed oskavad olla üksteise suhtes lugupidavad, hoolivad ja ei püüa üksteist erinevuste pärast alandada.

Mis oleks, kui kooli õppekava sisaldaks näiteks kohustuslikku rahvatantsu, koorilaulu või jalgpallitrenni? Ja õpetajad, kes neid ringe juhendavad, mis tegelikult on ju ainetunnid, oleksid tasustatud võrdselt kõigi pedagoogidega. Kahetsusväärselt ei peeta praegu koolikooride või rahvatantsurühmade juhendajaid muude ainete pedagoogidega tasustamise poolest samaväärseks.

Huviringi juhile palka

Mu meelest peaks ringirahaks planeeritud summa ühekaupa laialijagamise asemel sporditreenerite ja huvialaõpetajate, rahvatantsu juhendajate, koorilaulutundide andjate ning kaunite kunstide koolide õpetajate palga tõstma samale tasemele praegu pedagoogidele mõeldud palga alammääraga.

Miks oleks huvihariduse raha sihtotstarbeline suunamine kasulik? Esiteks poleks vaja korraldada tohutut administreerimist ja arutada, kuidas täpselt see kuus eurot kuus iga lapseni toimetada ja kas see raha ikka temani jõuab või kaob see bürokraatia koridoridesse.

Teiseks on üheks suuremaks mureks maakohtades õpetajate-ringijuhendajate puudus. Me võime küll planeerida igale potentsiaalsele huviringi minejale teatud rahasumma, aga mis teha siis, kui pole ringi, kuhu minna? Kui pole ühtegi inimest, kes tahaks seda ringi juhendada, sest palk juhendamise eest on olematu?

Mõistlikum olekski huvitegevuse toetamine korraldada sihtotstarbelise toetuse kaudu kohalikele omavalitsustele, et need saaksid oma linnas või vallas teha otsuseid vastavalt vajadusele. Nii oleks võimalik paremini väärtustada seda ringijuhendajate missioonirohket tööd, mida tehakse paljudes Eestimaa nurgakestes tihtilugu vabatahtlikkuse alusel. Kohustuslik kultuurne vaba aja veetmine kasvataks viisakaid noormehi, rõõmsameelseid neide, võistlustest ja üksteisest lugupidavaid inimesi, kel poleks mõtteski kiusata koolis nõrgemaid.

Eestil on olemas pikaaegne, peagi 150. aastapäeva tähistav traditsioon – laulu- ja tantsupidu. Tõstame meie laulu- ja tantsuõpetajad samale pjedestaalile teiste pedagoogidega, rakendame neid väärikalt ja uskuge, meil sirguvad tänu sellele kodumaast ja tema kultuurist ning üksteisest lugupidavad inimesed.

Treenerite atesteerimise ja tasustamise teemaga on juba õnnestunult algust tehtud. Sellega tuleb kindlasti edasi minna ja hinnata väärikalt ka spordi valdkonnas noortega tegelevate juhendajate tööd.

Kokkuvõtteks tahan üles kutsuda – panustame huvitegevuse toetamiseks planeeritud raha üksikisikule laialijagamise asemel huvialakoolide ja huviringide juhendajate väärikasse tasustamisse. Nii kultuuri kui spordi valdkonnas. Võidavad kõik.

Vajadus tugispetsialistide teenuste järele on jätkuvalt terav

1. juunil jõudis riigikogu kultuurikomisjon erivajadustega õpilaste õppekorraldust arutades seisukohale, et riik vastutab erakoolides spetsiifilist eriõpet vajavate hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamise eest.

„Riik tagab koolide asutamise ja nende pidamise nägemis- ja kuulmispuudega ning liikumispuudega õpilastele, kellel on lisaks hariduslik erivajadus. Hariduslike erivajadustega õpilaste õppeks on vaja teha kohandusi õppekavas ja õpikeskkonnas, et tagada kõigile võimalus õpingutes osalemiseks ja individuaalseks arenguks,” ütles kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv.

Kultuurikomisjonis leiti, et õppest väljalangemise vähendamiseks on vaja tõhustada tugispetsialistide ning kutse- ja karjäärinõustamise kättesaadavust.

Kultuurikomisjoni esimehe sõnul on koolide vajadus tugispetsialistide teenuste järele jätkuvalt väga terav. „Et koolis oleks kättesaadav vähemalt sotsiaalpedagoogi tugi, tuleb leida paindlikumaid lahendusi kui teenuse ostmine maakondlike Rajaleidja keskuste kaudu,” ütles Randjärv.

2013/2014. õppeaastal tegutses Eestis 42 hariduslike erivajadustega õpilaste kooli: neist 23 riigikooli, 13 munitsipaalkooli ja kuus erakooli.

Allikas: Õpetajate Leht


Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 20.05.2015

Iga riigi parim kaitsepoliitika on täiuslik hariduspoliitika ja loomingulisust arendav kultuuripoliitika. Haritus tähendab seda, et mõistetakse elu väärtust ja hinda ning haarav ja mitmetahuline kultuurielu on tihtilugu diplomaatiliseks sillaks või teerajajaks riikidevahelistele suhetele. Sportlik eluviis on hea tervise garandiks ning see omakorda loob eelduse terve Eesti rahva terveks kasvamiseks. Unistuste ideaalmaailmas võiks sellest ka piisata. Tänases olukorras, kus pinged maailma eri paigus on suured, tuleb loomulikult arvestada realiteediga ja suurendada iga riigi kaitsevõimet.
Lisaks riigikaitse teemalise hariduse tähtsustamisele on vaja tõsta sõjaväelise elukutse prestiiži ühiskonnas tervikuna, et headel ja kompetentsetel inimestel tekiks huvi ja ambitsioon end seal teostada. Muuhulgas tähendab see, et tuleb luua tingimused tihedamaks konkurentsiks sõjaväelises karjääris. Täna on seal kahjuks tegevteenistujate ehk elukutseliste sõjaväelaste puudus.
Mis teeb sõjaväelase ameti prestiižemaks? Selleks on nii kaasaegsed töötingimused, moodsamad relvad kui kindlasti ka hea teenistuskeskkond, sealhulgas elamis- ja sportimistingimused.
Valitsuskoalitsioon on planeerinud ja riigieelarvestrateegia käsitlemisel kokku leppinud nii teenistustingimuste parandamises kui muudes valdkonnale olulistes prioriteetides. Esimesena soovin nimetada sõdurigarantiid, millega pikendatakse tervisekindlustust kolmele kuule pärast ajateenistuse lõppu ning ühtlasi tõstetakse kaitseväelaste ja ajateenistujate hüvitist 50% võrra. Teine oluline kokkulepe puudutab kaitsepalka – Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse uurimuse tulemusel selgus, et ainult 18 protsenti reservväelastest läheks hea meelega õppekogunemistele ja üle kolmandiku reservis olevatest isikutest jätaks võimaluse korral kordusõppustele minemata või läheks sinna täiesti vastumeelselt.
Reservkogunemisel osalejatele saamata jäänud töötasu kompenseerimine ning tööandja kohustamine hoida ajateenistusse või reservõppekogunemisele kutsutule tema töökohta, on samuti tingimused, mis tõstavad sõjaväelase elukutse prestiiži tervikuna. Koalitsioonileppes kajastub eesmärgina saavutada kokkulepe tööandjatega, et reservõppekogunemistel viibijatele kompenseeritakse töötasu kahasse riigiga ning kaitsepalga alammääraks loetakse senist tasu 27 eurot päevas. Kui õppekogunemistel osalejate motivatsioon tõuseb, siis paraneb reservõppuste kvaliteet ja üksuste valmisolek tegutseda konfliktisituatsioonis.
Kaitsepalga hinnanguline kulu aastas on 2 miljonit eurot.
Teadmist kuidas, kus ja kellega tegutseda kriisiolukorras ei vaja ainult professionaalne sõjaväelane, vaid igaüks meist. Selleks seatakse sisse tasuta riigikaitsekursused inimestele, kes ei ole ajateenistust läbinud ega kuulu Kaitseliitu. Iga riigikaitses osaleda sooviv kodanik peab teadma oma rolli ja ülesandeid rahvusliku julgeoleku tagamisel.
Ehkki riigikaitsekursused annavad selle läbinutele ka esmased relvakäsitlemise oskused, ei ole tegemist ainult militaarlaagriga. Kursustel valmistataks konkreetseid meeskondi ette lahendama sõjaolukorras ka lahingupiirkondade väliseid probleeme, näiteks tegutsemist loodusõnnetuse puhul, vee või elektri pikaaegsel puudumisel, kursus hõlmab ka esmaabi andmist, liikluse reguleerimist, ajutiste sildade ehitamist, teetõkete rajamist, sidepidamist ja muid oskusi, mis kriisiolukorras võivad väga vajalikeks osutuda.
Ühtlasi on eesmärgiks kaasata rohkem naisi Eesti riigikaitsesse. Neid naisi, kes soovivad sõja- või muus kriisiolukorras riiki aidata, on rõõmustavalt palju ning riigikaitsekursused annavad neile võimaluse end valdkonnaga kurssi viia
Palju on olnud ühiskonnas kõneaineks kohustusliku riigikaitseõpetuse sisseseadmise vajalikkus ja riigikaitsegümnaasiumi loomise temaatika.
Kuna ajateenistusse astuvad hetkel vähem kui pooled gümnaasiumi lõpetajatest, täidaks võimalikult paljude õppurite riigikaitse õpetuse läbimine olulise lünga Eesti laiapõhjalise riigikaitse süsteemis, kus olulisel kohal on iga kodaniku ja tsiviilsektori oskuslik tegevus konfliktiolukorras. Riigikaitseõpetus koolides ei asenda ajateenistuse läbimist, kuid kogemus on näidanud, et riigikaitseõpetuse läbinud õppuritel on suurem kaitsetahe ja motivatsioon kriisiolukorras tegutsemiseks võrreldes nendega, kes seda läbinud ei ole.
Kaitsevaldkonnas on hästi oluline järelkasv ning plaan luua Riigikaitsegümnaasium, kus lisaks teoreetilisele ja praktilisele sõjalisele õppele pannakse rõhku reaalainete, keelte ning küberkaitse valdkonna õpetamisele, ei pruugi üksi tagada veel valdkonna prestiiži. Jätkuvalt on õpilaste jaoks oluline „riigikaitseõpetaja“ isiklik eeskuju ja autoriteet. Suurepärane on siiani olnud Kaitseliidu noorteorganisatsioonide – noorkotkaste ja kodutütarde tegevus nende juhendajate eestvedamisel. Sedasorti laste ja noorte tegevuse toetamist tuleb kindlasti jätkata riigi tasandil.
Nagu öeldud, on kultuur kahtlemata oluline osa riigikaitsest. Haridus ja selle pinnalt loodav mentaliteet ning ellusuhtumine on kultuuri lahutamatu osad. Pakkudes meie noortele võimalusi viia end kurssi riigikaitsevaldkonnaga, tagame riigile parema kaitse. Kuid me tagame ka selle, et meie noored leiavad endale eeskujusid nii elutervete kommete, väärtushinnangute kui ka kultuursete, ühiskonda mõistvate põhimõtete kujundamisel.
Nii ongi ka kultuur riigikaitse lahutamatu osa, sest kui muusad kõnelevad, siis kahurid vaikivad.

Laine Randjärv: Kas me pärast kukkumist ka püsti tõuseme?

Ilmunud Delfis 23.05.2015

Eestis teevad poliitikat väga paljud inimesed. Mitte kõik ei saa küll selle eest palka, aga poliitikat kujundavad tegelikult ka ajakirjanikud, arvamusliidrid, kirjanikud, muusikud, ettevõtjad jpt.

On loomulik, et erakonnad suunasid oma suure energiahulga just valimiseelsesse aega ning peale valimisi oleks olnud tarvis tasa ja targu tegutsedes oma tühjenenud energia- ning ideevarusid taas täiendada. Eriti palju pettumust oli ja on neis, kes ei osutunud valituks. Oli võidurõõmu, kuid selle kõrval valu ja pisaraid, meeleheidet ning isegi viha. Niisugune olukord oli ju tegelikult kõigis erakondades. Ja see on inimlik, sest see on inimestele omane. Sama juhtus ka meil reformierakonnas, ehkki me valimised ju võitsime.

Me kõik mäletame Kristina Šmigun – Vähi olümpiavõite. Kui ta jõudis üle finišijoone, siis mis juhtus – ta kukkus väsimusest kokku! Ent Kristina tõusis püsti ja taastununa, asus mõne päeva pärast valmistuma juba järgmisteks võistlusteks. Vaatamata oma heale treenitusele vajas ta väikest hingetõmbepausi.

Reformierakond tegi nendel valimistel suure pingutuse ning oli seepärast ehk ka rohkem räsitud. On ilmselge, et pingelised koalitsioonikõnelused puhkuse hetke ei pakkunud ja juhtkonna mõningane elukogenematus andis end tunda ka seeläbi, et üldsusega ei suhelnud me ootustele vastavalt. Asi ei ole ilmtingimata ebapopulaarsetes otsustes, mida tehti. Neid on alati tehtud ja tehakse paratamatult edaspidigi. Alati võib mistahes otsus kellelgi jaoks ikka tunduda ebaõiglane ja küllap on seda ebaõiglust olnud ka.
Pigem on probleem olnud plaanide kommunikeerimises ja rahvale selgituste jagamises. Minu hinnangul eksisime selles, et infot ei saanud õieti mitte keegi. Seega on reitingu langus peale valimisi kahjuks paratamatus.

Reformierakonda on süüdistatud selles, et oleme ülipikalt võimul olnud ning seetõttu arrogantsed, üleolevad ja nüüd veel ka liiga noored. Praegu oleme saanud taas rahva mandaadi. Peamine lubadus oli tagada julgeolek. Seda me ka teeme.
Aga mu sisetunne ütleb, et me pole olnud piisavalt tähelepanelikud ettevõtjate suhtes. Kindlasti saaksime ja peaksime sisukamalt läbi mõtlema need hoovad, mis ka tegelikult majandust elavdavad. Praktikas. Mitte ainult arvutatud tabelites. Ehkki ka ilma nende tabeliteta ei saa. Mingi raam peab aluseks olema.
Usun, et Eesti majanduses on suur potentsiaal meie väike- ja keskmise suurusega ettevõtluse käes. Arvan, et reformierakond peaks taastama koos koalitsioonipartneritega selle usalduse silla, mis praegu väheke kõigub.

Kui kellelgi läheb kogu aeg hästi, võib ta valvsuse kaotada. See maksab kätte. Muidugi on kurb ja häbi, et 9% toetust on taganenud.
Hea on siiski see, et olemas on arusaamine, et liigne enesekindlus ei vii kuhugi. Saadud õppetund sunnib aga püsti tõusma ja pingutama, et usaldust taastada. Oluline on kukkudes mitte pikali jääda.

Me tahame ja suudame meeskonnana Eesti elu edasi viia. See soov ei sõltu reitingust, vaid missiooni- ja vastutustundest. Ilma selleta ei ole ükski poliitik tõsiseltvõetav. Nagu ka iga kriitik: ajakirjanik, arvamusliider või ettevõtja.

Elu nagu LILL

Möödunud nädalal külastasin Alu Lasteaed- Algkooli. See on Raplamaal.
Kool on väike, aga tubli.

Ja kõigil seintel ilutseb ELULILL. Niisuguse nime andsin ma pildile, kus kroonlehtedena olid kirjas elu põhiväärtused – sallivus, hoolivus, vastutus, koostöö, lugupidamine, ausus, õiglus, eneseväärikus.

Tundub elementaarne. Alu kooliperele küll.

Aga kas ka meile kõigile?



Taas on riigieksamite tegemise aeg. Ja veel rohkem on riigieksami tulemuste ootamise aeg.
2004. aastal lubas tänane haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, toonane Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse vastne direktor Janar Holm, et riigieksamite tulemused selguvad enne lõpuaktuseid.

2015. aasta riigieksamite tulemused selguvad mõnede abiturientide jaoks aga ikka kahjuks vaid peale lõputunnistuste kättesaamist. Terve mõistus tõrgub aru saamast, kuidas selline asi on võimalik. Aga olgu, jätkem selleks korraks need segavad tähtajad.

Küsigem – kas me ikka vajame riigieksameid sellisel moel, kus eksamite ettevalmistamise, läbiviimise ja hindamistulemuste analüüsi ja töötlemisega tegeleb terve suur ametkond ning tulemusi ei saagi tarvitada soovitud mahus ja viisil?

Samal ajal on järjest rohkem kõrgkoole seadnud sisse oma spetsiifikale sobilikud sisseastumistestid, vestlused, akadeemilised intervjuud. Riigieksami tulemusi aga sisseastumisel ei arvestata.

Sajad õpetajad kontrollivad eksamitöid, teised vaatavaid neid üle ja kontrollivad eelmisi kontrollijaid. Paberipakid õpilaste kirjandite ja keeletestidega, matemaatika teoreemid ja algebraülesanded sõidavad kilomeetrite viisi mööda Eestit, et tagada erinevate hindajate võimalikult suur objektiivsus ja erapooletus. Kõik on salastatud, tembeldatud, turvatud.

Ja tulemuseks on kümned apellatsioonid, pettumus, hilinenud tulemused, rikutud lõpupeod ja mõttetult raisatud närvid, sest neid tulemusi ei pruugi soovitud kõrgkoolid sugugi vajada.

Ühe osana riigireformist võiks reformida riigieksamite korralduse. Küpsuseksamid koolides võiksidki olla sertifitseeritud selliselt, et näiteks välismaale õppima suundujad saaksid neid esitada rajatagustesse kõrgkoolidesse. Meie riigi kõrgkoolid võiksid küpsuseksamite tulemused lisada teatud koefitsiendiga sisseastumistulemuste maatriksisse ning suur hulk inimesi saaks keskenduda gümnaasiumi 12. klassis uute teadmiste omandamisele, selle asemel, et terve viimase kooliaasta drillida vaid riigieksamiteks, mille tulemused pannakse lõpuks hingetutesse Exceli pingeridade tabelitesse. Mis omakorda tekitavad frustratsiooni.

Tuleks tagasi hästi äraunustatud vana juurde. Arutaks asja. Diskuteeriks. Ja mõtleks hästi järele.
Palju raha jääks hariduse valdkonnas õpetajate ja õppejõudude palgalisaks.

Siit leiate minu kirjutatud arvamusartikleid ja ülevaadet tööga seotud sündmustest