Integratsioonist. Mõtted Urve Palo arvamusloo järel.

Urve Palo kirjutas 27. aprillil Delfi arvamusloos (vt http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=66041530), et iga aasta aprillis, pronksiöö aastapäeva paiku olla integratsiooniteemalised mõtteavaldused ikka päevakorras. Järgneb rutiinne ja stereoptüüpe täis jutt, kuidas integratsioon on oluline ja kuidas istuv valitsus pole suutnud viimase kuue aasta jooksul midagi õppida. Pole puudu ka refrään rahvastikuministri büroo kaotamise teemal. Tsiteerin: „Loodeti, et koos vastava ministri ametikoha kaotamisega kaob ka probleem. Kui see vaid nii lihtne oleks. Mulle meenutab selline lähenemine üht teist riiki ja ühiskonda.”

Mulle aga meenutab tegelikult kogu ülestõstetud teema integratsioonist, nii nagu Palo seda näeb, tervikuna seda teist riiki, seda eelmist, kust me paarkümmend aastat tagasi pääsesime. Ainult et siis püüti mitte lihtsalt integreerida, vaid eesti rahvuskultuur ikka suisa hävitada.

Kuidas sellised võrdlused á la Palo siis tänapäeval tekivad?

1999. aastal võeti Vabariigi Valitsuses vastu tegevuskava „Mitte-eestlaste integratsioon Eesti ühiskonda”. Selle otsuse alusel asuti välja töötama integratsiooni käsitlevat riikliku programmi aastateks 2000–2007.

Siis ei osanud selle teemaga alustanud poliitikud eesotsas rahvastikuminister Katrin Saksaga ka ise ette näha, kui kraavi see vanker ükskord pöörama hakkab.

Kahtlustan, et just selle teema vedajad ise – toonased Mõõdukad, tänased sotsiaaldemokraadid – ei arvestanud üldse mitte reaalse olukorraga Eestis, mitte-eestlaste traditsioonide ja vajadustega meie ühiskonnas, vaid tegelesid „statistilise keskmisega, kes vajab integreerimist”.

2007. aastal aga võeti rahvastikuministri juhtimisel vastu juba uus, 2008–2013 lõimumiskava, mida Urve Palo ise juhtis. Endise mõiste „integratsioon” asemel hakati nüüd rääkima lõimumisest.

Alates 2010. aastast sai Kultuuriministeerium kõik selle valdkonna ülesanded – nii tehtud, kui tegemata tööd, enda haldusalasse, sest 2009. aastal rahvastikuministri büroo koondati ja reorganiseeriti.

Täna koostatakse Kultuuriministeeriumi eestvõttel uut lõimumiskava aastateks 2013–2020. Seekord on kaasatatud suur hulk inimesi, keda ennast see puudutab.

Vahepeal (sic!) on uuringute tulemusel selgunud aga erakordselt oluline tõsiasi: sellesse nn integratsiooni valdkonda investeeritud väga palju raha – nii kodumaist, kui Euroopast tulnut – aga tegelikult asi ei toimivat. See tarkus on sotsiaaldemokraatide viimase aja tarkus. Tundub, et enne 2009. aastat ei häirinud integratsiooniprogrammi väljatöötajaid, idee autoreid ja eestvedajaid – sotse – mitte miski.

Tegelesin kultuuriministrina lõimumisvaldkonnaga 2009. aasta suvest kuni 2011. aasta talveni. Ma ei ole mingil juhul nõus väitega, et rahvastikuministri büroo kaotamisega lõpetati suhtlemine inimestega, kes emakeelena eesti keelt ei kõnele. Ja ma kinnitan, et mitte-eesti kultuuriseltsidega, aga ka kõigi inimestega, kes ei esinda kultuuriseltse, vaid lihtsalt vajasid valitsuse tähelepanu, suhtlesin ma pea igapäevaselt alates 2007. aasta märtsist, mil asusin valitsuses tööle. Ja see koostöö ning kontaktid pole lõppenud ka praegu.

Ega töö inimestega ei tähenda ainult valdkonnaga seotud kontori ülalpidamist. Otsesed kontaktid, siiras, südamest tulev huvi mitte-eesti kultuuriseltside vastu, inimeste probleemide ärakuulamine, suhtlemine ja ühiskonnas toimuva selgitamine, ühise inforuumi loomine www.etnoweb.ee näol, – need on teemad, mida ei pea ilmtingimata mõõtma indikaatorite abil. Ometi on seda kõike tehtud ja tehakse edasi. Ma usun, et täna isegi palju sisukamal moel, kui kunagi varem.

Aga pidulikust sõnast – integratsioon – rääkides tundub mulle, et igasuguste programmide asemel ja paragrahvides ning kavades, uuringutes ja analüüsides näpuga järje vedamise asemel peame me muutma lihtsalt oma suhtumist kõikidesse inimestesse, kes siin Eestimaal elavad.

Mitte-eestlased ei vaja mingit erikohtlemist, nad ei vaja tegelikult mingeid integratsiooniprogramme. Küll aga teadmist, et nad on Eesti ühiskonnale olulised ja vajalikud kodanikud. Nad vajavad kodanikuõpetust, mis lisaks Põhiseadusele annaks teadmisi Eesti kultuuriloost, eestlaste eluolust nii 13. sajandil kui ka poliitilistest üleelamistest 20. sajandil. Ja seda kõike saab jutustada ja selgitada rahulikult ja sõbralikult, mitte isiklikuks minnes ega kurjalt. Minu meelest on võtmeküsimus see, kuidas õpetada kõiki inimesi lihtsalt armastama oma kodu – Eestimaad. Ükskõik, kus on ühe või teise inimese juured, tahab iga kodanik olla hinnatud, respekteeritud ja austatud riigis, kus ta elab.

Poliitilises retoorikas kõlab tihti väide, et integreerimisprotsess on kahepoolne. Et kui tahetakse integreerida mitte-eestlasi eesti ühiskonda, siis tulevat ka eestlasi integreerida mitte-eestlastega. Justnimelt – „tulevat integreerida”. Aga vene keeles on väga hea vanasõna – vägisi armsaks ei saa.

Kui aga suhtuda kõigisse siinelavatesse isikutesse kui ühiskonnale olulistesse inimestesse, siis poleks vaja mitte kedagi integreerida ei ühes ega teises suunas.

 

Eesti ühiskonda sulandumisele aitab kindlasti kaasa eesti keele kvaliteetne õpe alates lasteaiast. Süvendatud keeleõpe põhikoolis. Kuid eelkõige aitab ühiskonna lõimumisele kaasa suhtumine, kus ei jagata inimesi skaalal meie ja mitte-meie.

Uskuge mind, eelpool kirjeldatud paradigma muutmisega kaoks vajadus korraldada iga paari aasta tagant bürokraatlikke uuringuid protsentide muutumisest lõimumise valdkonnas, mis on ammu kõiki ära tüüdanud ega vii meid loovas vaimus edasi. Ja arvata on, et selle paradigma muutumisega kaotaksid nii mõnedki poliitikud aine, millest iga aasta aprillis kõnelda ja kirjutada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga