Kas jalgpall on parem kui seks?

KÕNE RIIGIEELARVE II LUGEMISE AJAL RIIGIKOGUS 18. novembril 2015

Kas jalgpall on parem kui sex? – on küsimus, mida tihtilugu retooriliselt esitatakse, et tähistada hoiakut, mil keeruline on valida kahe hea vahel.
Täna arutame muudatusettepanekut, kus on vastandatud Lilleküla jalgpallistaadion ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saal. Kultuurikomisjoni esimehena olen pandud keerulise dilemma ette, kus valida tuleks kahe olulise kultuurivaldkonna – spordi ja muusika vahel.
Täna ei saa ma hääletada Vabaerakonna muudatusettepaneku vastu.
Sest Muusika- ja teatriakadeemia saali vajalikkuse küsimus on oluline teemapüstitus. See teema on aktuaalne olnud 1996 aastast vähemalt, mil riigikogu tegi otsuse kolme riiklikult olulise kultuuriobjekti osas – Muusikaakadeemia, KUMU ja ERM olid need. Sest Kultuurkapitali nõukogu on otsustanud juba 2010 aastal, et kulka investeeringutest hakkaks alates 2017 aastast tulema investeeringutoetust ka ehitatavale saalile. Ainult et kuidagimoodi ei jõua eelarvesse riigipoolne otsus. Ehkki teda on mainitud erinevates valimisprogrammides ja koalitsioonilepingutes.
Ma ei hääleta ka selle muudatusettepaneku poolt. Ehkki südames ma nimetatud ettepanekut toetan. Ja selline otsus, minu praegune valik mitte valida otseselt kummagi poolt on hetkeseisus taktikaline otsus. Ma tean, et poole valimine TÄNA oleks Muusikaakadeemia saali edasise saatuse kontekstis Phyrrose võit. Et kui võidad lahingu, siis võid kaotada sõja.

Mida siis peaks muusikud ja näitlejad tegema, et otsustajate südant liigutada, et analoogiliselt teiste eluvaldkondade esindajatega, kes on Toompeal käinud oma meelt avaldamas ning suutnud ometigi otsustajatele muljet avaldada? Mida peaks tegema, et lahingut võita?
Jätma ära laulu- ja tantsupeo? Jätma tegemata 1. jaanuari Uusaasta Hennessy kontserdi või mõne populaarse muusikali Estonia ooperiteatris? Kultuurirahvas pole sedasorti ebaeetilisi samme tähelepanu püüdmiseks kasutanud ja ma loodan, et seda ka ei juhtu.
Enim, mida ette võeti appikarjena, oli külma ilmaga õppehoone kõrvale rajatud telgis aktuse ja kontserdi pidamine. See appikarje kõlas aga ilmselt vaid mezzopianos.
Nüüd aga staadionitest. Just nimelt, staadionitest, mitte staadionist.
Juba paar aastat on arutatud rahvusstaadioni rekonstrueerimise teemal ning isegi ühiste huvide avaldus alla kirjutatud. Muu hulgas on selle avalduse osalised nii Kultuuriministeerium kui Jalgpalliliit. Tegemist on Kalevi staadioni renoveerimis- ja arendusplaanidega, mida tutvustatud kõigis instantsides ning nõutud äriplaanid, omaosalused ja arengukavad sendi täpsusega esitatud. Kalevi keskstaadion vajab rekonstrueerimist ning ümberehitamist, sest sellel staadionil toimuvad ka kaks korda viie aasta jooksul tantsupeod, mis koguvad kokku kümneid tuhandeid inimesi. Sellel toimuvad üle-eestilised võimlemisfestivalid, rahvusvahelised suurvõistlused, rahvaspordiüritused.
Kahjuks ei ole Kultuuriministeerium vaatamata koalitsioonilepingule rahvusstaadioni vajadusi eelarves kajastanud. Kas ei oleks siis mõistlik osa Lilleküla staadioni investeeringust suunata plaanipärase Kalevi staadioni rekonstrueerimise ettevalmistamiseks? Projekteerimiseks ja detailplaneeringu tegemiseks on 2016. aastal tarvis 1,4 miljonit eurot. Huvilistel on võimalik tutvuda selle teemaga põhjalikumalt Riigikogu Noorte- ja Spordi toetusrühma eestvedamisel.
Mul on veel rida küsimusi, millele ma õigupoolest vastust pole saanud. Kas Lilleküla staadioni renoveerimine peab olema priviligeeritud Kalevi staadioni ees, kes on oma arendustegevust planeerinud ja selgitanud laiapõhjaliselt? Kas Lilleküla staadioni renoveerimine täidab neid üllaid eesmärke, millest räägitakse – et võimalikult paljud noored saaksid treeningutest osa ja arendaksid end kehaliselt? Kas seesama summa ei oleks võinud jaguneda paljude staadionite vahel üle terve eesti? Kas Lilleküla staadioni rahastamiseks võiks olla ka teisi meetodeid peale riigieelarve rea? Näiteks laenu andmine?
Aga muusikuid kutsun üles panema sisuliselt ka seljad kokku ning selgitada üheskoos oma vajadusi ühiskonnale otsides liitlasi. Tehes seda tranquillo, kuid sempre e sempre. Tehes seda kooris, tehes seda unisoonis ja kasutada mezzopiano asemel fortet.