Kultuur – kas tüütu kärbes või oma ja oluline?

2015. aasta riigieelarve eelnõu suurendab kultuurivaldkonna eelarvet tervelt 20 protsendi võrra. Nii suure tõusu üle pole valdkond juba mitu aastat saanud rõõmustada.

„Kunst on kunstist ära elada,” kõlab kultuurivaldkonnas populaarseks saanud käibefraas. Ilmselgelt on kaunite kunstide ja rahvakultuuri valdkonnas alati õhus rohkem ideid ja loomingulisi plaane, kui finantsvõimalused seda lubavad. Nii on see olnud ajast aega. Eelarvekõvera tänavune positiivne dünaamika tõusu suunas võimaldab aga realiseerida lisaks kasvõi osakese plaanitust.

Olulise positiivse sõnumina tahan toonitada kultuuritöötajate palgafondi suurenemist 4,5% võrra, mis on kiirem tõus kui teistes valdkondades riigieelarvest palgasaajatel keskmiselt. Lähiaastate eesmärk on aga selge – kultuuritöötajate palk peab olema haridustöötajate miinimumpalgaga võrreldav.

Nii kultuuri- kui haridusvaldkond on olulised ka riigikaitse kontekstis. Täna pöörame julgeoleku teemadele seoses rahvusvahelise olukorraga rohkem tähelepanu kui varem. Seepärast on paslik meenutada, et parim kaitsepoliitika on kultuuripoliitika. Kui muusad kõnelevad, siis kahurid vaikivad. Olümpiamängud ei toimu riikides, kus käib sõjategevus.

Vaid kultuurne ja haritud ühiskond suudab mõista ka teistest kultuuriruumidest pärit inimesi, võimaldab neil mäletada ja arendada oma juuri ja traditsioone ning ehitada mõistvaid sildu eri rahvaste vahel. Täna on seda mõistmist meil kõigil väga vaja. Rohkem kui varem.

Mitme olulise kultuuriobjekti investeeringu osas on valitsuses tehtud kauaoodatud põhimõttelised otsused. Arvo Pärdi keskuse rajamine lähendab meid maailmamuusikaga, muusikamaailmaga ja vastupidi. Maestro Arvo Pärt pole juba ammu ainult Eesti helilooja. Ja tema roll maailmas on ületanud pelgalt heliloomingu piirid. Pärt on sümbol, rahu saadik ja prohvet, kes tunnustatud ja oodatud nii kodumaal kui võõrsil. Seetõttu on meile auasi panna alus igavikulise loomingu igaveseks talletamiseks.

Järgmiste lähiaastate investeeringute hulka jääb ka Eesti Rahvusringhäälingu vana raadiomaja renoveerimine uudistemajaks, Maarjamäe lossikompleksi, Ugala teatri renoveerimine ja Lennusadama administratiivhoone ehitus. Samuti jätkub Riigi Kinnisvara AS kaudu ajaloolise, suurima eelarvega Eesti Rahva Muuseumi ehitus ning algab Nuku (teatri) suure saali rajamine. Teatrivaldkonna põnevaim uudis mööduval aastal oli ilmselgelt Vaba Lava etenduskeskuse valmimine, mis teatrimaailmas uue hingamise lõi ning võimaldab vabatruppidele esinemisvõimaluste mitmekesistamist. Riik toetab keskust rendikulude osalisel katmisel.

Valitsuskabinet leppis kokku ka Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ja Ennistuskoja Kanut rahastamise tulevikus, 2018. aastal.

2015. aasta on kuulutatud muusika-aastaks, tänu millele jõuab kuulajani palju head ja huvitavat Eesti autorite heliloomingut. Erilist tähelepanu saavad noored ning piirkondlikud artistid. See avab võimalusi uutele tulijatele ning avastamisrõõmu publikule.

Ehkki kultuuriministeeriumi haldusalasse Eesti Muusika – ja Teatriakadeemia (EMTA) ei kuulu, tahan ma öelda paar seisukohta viimasel ajal tulipunkti tõusnud EMTA saali ehitamise teemal. Hiljuti peeti muusikakõrgkooli 95. aastapäeva kooli kõrvale püstitatud suures telgis, kus sooja püüti saada vahelduvalt töötavate puhurite abiga. See oli küllaltki vaikselt kannatanud kooli appikarje üldsuse ja valitsuse suunas. Praegune õppehoone, õieti kompleksi esimene etapp valmis 18 aastat tagasi. Ja seda teist etappi – saali ja blackbox’i ootab kool siiani. Ootab kannatlikult. Veel.

EMTA vilistlasena on mul vähe lisada Tõnu Kaljuste sotsiaalmeedias kõlanud võrdlusele spordimaailmaga. Tsiteerin: „Ma ei kujuta ette, et Audentese spordikooli oleks ehitatud ilma staadioni ja ujulata. Sellest võrdlusest võiks saada aru igaüks. Seega, kui muusika- ja teatriakadeemias õpetatakse kõrgtasemel muusikainstrumentide ja inimhääle valdamist, et üliõpilane saaks tulevikus toime tulla nii soolo, kammer-, kui ka sümfoonilise muusika interpreteerimisel, siis õppeprotsessis peab olema igapäevaselt saadaval suure saali akustika ning distants publikuga. Samad probleemid on näitleja ja lavastaja koolitusel.“ (tsitaat pärineb Tõnu Kaljuste FB seinalt, ja selle kasutamine on lubatud kokkuleppel autoriga).

Tõepoolest, ollakse ju uhked oma heliloojate ja kooride üle, kes Grammysid võidavad, ent arvatakse miskipärast, et see kõik on lihtsalt taeva kingitus ja ei vaja korralikku baasi. Saali ja blackbox’i vajab kool õppetööks, mitte lustimiseks. Seepärast tuleks kiiremas korras leida võimalus kõrgkoolile, kes teiste avalik-õiguslike hulgas täna ainukesena investeeringuteks eurotoetusi saanud pole.

Ma loodan väga, et kultuuriministeerium suudab vähemalt tulevasel muusika-aastal 2015 haridus- ja teadusministeeriumi ning ülejäänud valitsuskabinetti veenda tervele kultuurivaldkonnale nii olulise kooli arengu vajaduses ning aastaid kestnud alandav olukord saab lahendatud.