Kultuuri mõju lõimumisele

20.-21. septembril 2012 toimus Tallinnas rahvusvaheline konverents “Kultuuri mõju lõimumisele”. Järgnevalt on ära toodud Laine Randjärve avasõnad, mis on avaldatud ka konverentsi kogumikus.

Mahatma  Gandhi,  kelle  vägivallata  võitluse  filosoofia  on  läbi  aegade  avaldanud  mõju  rahumeelsetele rahvuslikele ja rahvusvahelistele liikumistele, on kirjutanud:  „Ma ei soovi, et minu maja oleks igast küljest seinaga ümbritsetud ja et minu aknad oleksid tihedalt kinni
naelutatud: ma tahan, et kõigi maade kultuur pääseks vabalt minu majja.”

Usun, et selle filosoofilise mõttega on nõus enamik täna siin saalis viibijaid.

Lugupeetud kolleegid, kallid sõbrad!

On  hea  meel  tervitada  Teid  konverentsil  „Kultuuri  mõju  integratsioonile“.  Olen veendunud,  et mõttekaaslastena  soovime  viia  maailma  lähemale  rahvastevahelisele  mõistmisele,  tolerantsusele  ja respekteerimisele.

Eesti  riik  paikneb  oma  geograafilise  asukoha  poolest  paljude  kultuuride  ristumiskohal  ning  sajandite jooksul  on  just  nimelt  kultuur  olnud  peamiseks  viisiks  saavutada  üksteisemõistmine  eri  rahvaste  vahel. Kultuuride põimumine on väljendunud nii keeles, kunstis, arhitektuuris, teaduses kui ka mujal.

Positiivse  näitena  võib  tuua  Tartu  Ülikooli,  mis  on  kogu  maailmas  kuulus  oma  erinevate  teaduslike koolkondade poolest. Siin on läbi aegade töötanud ja oma intellektuaalset panust jaganud professorid eri maadest. Need teadmised ja teadustöö tulemused on kinnistunud ka eesti teaduskultuuri ruumis.

Eesti  riigi  jaoks  on  kultuuril  eriline  tähendus.  Kultuuri  all  mõistame  nii  kultuuritraditsioone  kui  ka  oma keelt ja võimalust selles keeles lugeda, õppida, teadust teha või laulda. Tänu oma kultuurikeelele on meie riik vastu pidanud aegade tormides. Eestimaal on armastatud oma keelt ja kultuuri, samas osatud hinnata ka teiste rahvaste traditsioone – lisaks emakeelele on õpitud vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt. Ühele
väikese maa rahvale ja kultuuritraditsioonidele on tähtis mitte kapselduda.

Esseist  Enn  Soosaar  kirjutas  kümmekond  aastat  tagasi  oma  artiklis  „Üherahvuseline  Eesti  kui  sinine unistus”,  et  Eesti  polnud  keelelt  ja  kultuurilt  homogeenne  piirkond  juba  enne  18.  sajandit.  Viimased kaheksa  sajandit  on  siin  kõrvuti  elanud  ja  vastastikku  üksteist  rohkem-vähem  mõjutanud  mitu  keelt,
kultuuri, hoiakut, meelelaadi. (Eesti Päevaleht, 21.09. 2000.)

Eestimaal  elavad  inimesed  on  erinevad  mitte  ainult  emakeele  ja  rahvuskultuuri  traditsioonide  poolest, vaid  ka  üldinimlike  väärtuste,  elufilosoofia,  maailmavaate  ja  kodanikuks  olemise  positsioonilt.  Meie vajame  lõimumisprotsessis  palju  rohkem  diferentseeritud  ja  läbimõeldud  tegevust,  mis  lähtub  iga konkreetse grupi vajadustest ja eripärast.

Eesti  integratsioonipoliitika  ülesanne  seisneb  just  nimelt  selles,  et  iga  meie  maa  elanik  tunneks  ennast Eesti  riigi  osana,  osates  samal  ajal  eesti  keelt  ja  mõistes  eesti  kultuuri  ja  tundes  uhkust  omaenda rahvusliku kuuluvuse, ajaloolise kodumaa kultuuri üle. Tähtis on, et ajaloolisi kultuuritraditsioone antaks edasi  oma  lastele,  lastelastele  ja  lastelastelastele.  Sest  sallivus  ja  armastus  on  olemas  just  siis,  kui armastatakse  ja tuntakse oma. Meie lapsed saavad oma põhilised teadmised kultuurilise mitmekesisuse
kohta juba koolis ja mulle paistab, et noorem põlvkond ei tunneta erilisi probleeme kokkupuutel uudsete kultuuriilmingutega.

Täna  elab  Eestis  üle  190  eri  rahvuse  esindaja.  (2000.  aastal  oli  neid  veel  142.)  On  olemas  suured  ja tugevad  kogukonnad  ning  ka  päris  väikesed  rahvusgrupid,  kes  moodustavad  rahvuskultuuriseltse  või töötavad pühapäevakoolides.

Eesti  Vabariigi  üheks  tähtsamaks  integratsioonipoliitika  vahendiks  on  kahtlemata  kultuur.  Selle  ilmekas tõestus on otsus, et integratsioonipoliitika küsimuste eest vastutab meie riigis kultuuriministeerium.

Vaatamata  sellele,  et  lõimumisprotsessiga  on  tegeldud  juba  aastaid,  ei  saa  me  täna  ega  ka  homme raporteerida selle valmisolemisest. Mõni ettevõtmine selles valdkonnas on õnnestunud ja toimib, teised vajavad uusi lähenemisi. Eksimusest pääseb vaid see, kes midagi ei tee. Samal ajal pole tegevusetus aga lahendus.  Oluline  on,  et  ühiskond  tervikuna  osaleks  ümbritseva  maailma  tundmaõppimises  ja protsessides.

Olen  veendunud,  et  eelseisva  konverentsi  jooksul  jagatavad  kogemused  tööst  integratsiooni  vallas, teooriad ja praktikad rikastavad meid kõiki uute kasulike teadmistega, mida saame oma edaspidises töös kasutada.

Soovin  kõigile  konverentsist  osavõtjatele  head  töömeeleolu,  leide  huvitavatest  ettekannetest  ja konstruktiivseid arutelusid. Loodan, et leiate ka uusi sõpru ja mõttekaaslasi!

Kauneid elamusi Tallinnas, merelinnas, mis paljude sajandite jooksul on rikastunud eri rahvaste kultuuride sümbioosis!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga