Laine Randjärv: Eesti perede kaitseks (Postimees)

24.05.2011

Sotsiaaldemokraatide järjekindlad sõnavõtud vanemahüvitise alavääristamiseks väärivad samasugust tunnustust nagu tuppalennanud liblika katsed läbi aknaklaasi kevadisse loodusse pääseda. Tegelikku olukorda valesti hinnates tehakse otsuseid ja ettepanekuid, mis ei vii soovitud tulemuseni ega ole ülepea mõistlikud.

Ometi pühendas Urve Palo just sellele teemale, vanemahüvitise materdamisele, oma viimases Postimehes ilmunud artiklis terve kolmandiku. Asjata. Reformierakond on seisnud Eesti perede kindlustunnet tagava vanemahüvitise kaitsel ka riigile majanduslikult kõige raskematel aegadel ning teeb seda edaspidigi.

Tähtis on mõista: praeguse valitsuskoalitsiooni ning sotsiaaldemokraatide vaated Eesti perepoliitikale on väga erinevad. Valitsuse pere- ja rahvastikupoliitika kujundamiseks tehtud otsused on ennast õigustanud. Esimest korda taasiseseisvas Eestis ületas sündide arv mullu surmade arvu. Igal aastal sünnib tuhandeid lapsi rohkem kui enne vanemahüvitise süsteemi kehtestamist. Samal ajal on pidevalt vähenenud surmade arv. Lapsi sünnib rohkem ja Eesti inimesed elavad kauem. See näitab, et peresid ja inimeste elujärge puudutavate otsustega ollakse õigel teel.

Sotside perepoliitika alustala – massiivsete maksutõusude ja ümberjagamiste katsetamiseks ei ole valijad õnneks mandaati andnud. Tuleb aga meenutada, et nende rahanduspoliitilised katsetused oleksid Eesti euronõuete täitmiseks vajalikud sammud peaaegu nurjanud. Ometi sai just euronõuete täitmine üheks teguriks, mis hoidis meie riigi rahanduse tugevana, vältis riigi võlaorjust ja tõi uue kiire majanduskasvu, mille viljad – uued töökohad ja riigile laekuv maksuraha – süvendavad kõigi Eesti inimeste jõukust ja kindlustunnet.

Vanemahüvitise arvestamise alused on püsinud stabiilsena üle kuue aasta. Süsteemi ei tohi muuta, sest iga tulevane ema või isa on saanud arvestada, et vanemahüvitis sõltub tema palgast ning arvestatakse välja matemaatiliselt, mitte mõne poliitiku suva järgi. Ei tänastel ega tulevastel lastevanematel ei lasu poliitilist riski, et eelarvevahendite nappuse korral määratakse vanemahüvitiseks väiksem summa, sest hüvitise miinimummäär sõltub miinimumpalgast ja maksimummäär üle-eelmise aasta keskmisest palgast. Miinimumpalk lepitakse kokku sotsiaalsete partnerite vahel, keskmine palk on arvutuslik, neid ei otsustata suvaliselt. Kui süsteem muutustele avada, lüüakse sellega pöördumatu auk perede kindlustundele.

Vanemahüvitise toel on sündide arv aastas kasvanud veerandi võrra. Eraldi väärib tähelepanu, et on kasvanud haritud ja edukalt tööelu elavate naiste arv, kes tahavad ja saavad lapsega esimese pooleteise eluaasta jooksul kodus olla. Vale on sotside suhtumine, et riik peaks vanematele pakkuma tehingut: maksame vanemahüvitist kõigile võrdselt, ehk sündivus tõuseb ja rohkem lapsi hakkab sündima emadel, kes muud eneseteostuse viisi ei leia. Reformierakond soovib, et lapsed sünniksid tervetesse ja tugevatesse peredesse. Olemasolev süsteem, mis seda toetab ja on ennast tõestanud, on ainuõige. See ei välista edasi arendamist ning laste sünnitamist-kasvatamist saab täiendavalt väärtustada. Seda ka tehakse.

Koalitsioon on kokku leppinud ringiraha kehtestamises kohe kui riigi majanduslikud võimalused seda lubavad. Vaadates majanduskasvu ja maksulaekumisi saame olla kindlad, et see juhtub peatselt. Koostöös omavalitsustega soovib riik tagada lastehoiuvõimaluse kõigile lastele ajaks, kui lapsevanemal taas tööle minna tuleb. Just lasteaiakohtade puudus vähendab vanemahüvitise mõju perede kindlustunde loomisel. Lasteaiakohtade nappus valitseb peamiselt linnades ja nende lähiümbruses. Eriti karjuvalt hakkab silma Tallinna linnavõimu soov probleemi olematuks väita. Reformierakond algatas kriisi eel programmi Igale lapsele lasteaiakoht, mille kaudu andis valitsus omavalitsustele miljeneid kroone uute lasteaiakohtade loomiseks. Tallinn vastas sellele oma lasteaedadele mõeldud investeeringute nullitõmbamisega. Nii Keskerakonnaga koalitsioonis olles, kui tänaseni linnavolikogus juhtivatel ametikohtadel töötavate sotside endi panus lasteaiakohtade kindlustamise osas jäi ja on siiani vaid deklaratiivne.

Koalitsioon soovib toetada ka noorte vanemate pensionikogumist vanemahüvitise maksmise ajal kehtestades 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni lapsevanemale lapse kasvatamise eest ja makstes 4 protsenti sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Nii tagame, et lapsega koju jääv vanem ei kaota ka rahaliselt, vaid vastupidi – riik investeerib juba uue ilmakodaniku sünniga ema või isa pensionipõlve.

Väga õige on Urve Palo arvamus, et 300kroonine lapsetoetus on ajale jalgu jäänud. Reformierakond on samuti arvamusel, et peretoetuste süsteem vajab reformi, et see toetaks rohkem neid, kes abi vajavad, ning raha ei jagataks valimatult nendele, kes ise hakkama saavad. Lastetoetusi saab jagada kas kõigile või piisavalt. Mingil imelikul põhjusel on sotsid alati eelistanud kõigile jagamist selle asemel, et jagada abivajajatele piisavaid toetusi. Õigluse taotlemine läbi üldise vaesestamise kuulub ühte teise ajastusse.

Kevad on alati olnud ilus aeg, kus paljud noored üksteist leiavad ja kogu eluks kokku jäävad. Kindlasti läheb nõnda ka sellel kevadel. Armastusest sünnivad lapsed vaid peredes, kus on kindlustunnet. Mida rohkem on seda kindlustunnet, muuhulgas majanduslikku, seda enam sirgub Eesti kodanikke, kes riiki, rahvust, keelt ja kultuuri edasi kannavad. Hiljutine vanaemaks saamine tegi mulle palju rõõmu, kuid andis samal ajal ka mõista, et Eesti elus on saabumas uues ajajärk. Meil on peale kasvamas juba teine põlvkond, kes on elanud kogu oma teadliku elu vabas Eestis. Uued, vaba Eesti põlvkonnad peavad esmalt avastama, kes nad on, ja leppima kokku, millised on ühised sihid. Poliitikute asi on oma otsustega tagada, et need põlvkonnad sünniksid. See on tänasel valitsusliidul kindlalt meeles iga päev.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga