Laine Randjärv: vajame kultuurseid inimesi nagu õhku!

Kas loovust saab endale raha eest osta ja kas loovus on müüdav? Mis on loovalt toimiv majandus ja kas sellest võiks meie riigile kasu olla? Endine kultuuriminister Laine Randjärv kirjutab Postimehe arvamusportaalis loovast majandusest ja majanduslikust loovusest.
2011. aastal rääkis Garri Raagma Narva fookusseminaril unelmate ühiskonnast. Ta väitis, et täiusliku maailma võtmeks on elamuste ja emotsioonide tootmine ning tarbimine.Selle keerulise sissejuhatuse mõte on lühidalt järgmine: loovust tuleb hakata arendama maast madalast, sest meie riik vajab eluspüsimiseks kultuurseid inimesi nagu õhku.Majandusliku kasu otsimine loovusest võib mõnel puhul õnnestuda ja vajalikukski osutuda, aga loov suhtumine majandusse, õigemini üldistus- ja analüüsivõime kasutamine lisaks täppis-matemaatilisele arvutuskäigule avab ilmselgelt võimalusi liikumaks parema elukorralduse poole.

Kuna kõik algab algusest, siis peame täna väga tõsiselt suhtuma laste huvialaharidusega seonduvasse. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea – see vanasõna on vist küll meie pähe juba maast madalast raiutud. Aga kas anname endale aru, et täiskasvanuks saades on just nendest tüdrukutest ja poistest, kes muusika-, kunsti- või spordikoolis käinud, sirgunud naised ja mehed, kelle juhitavad ettevõtted on hea meelega sponsorid kultuurisündmustele ja spordivõistlustele? Teatriringis osalenud poiss armastab ehk teatris käia ja elamusi nautida ka täiskasvanuna, ent lisaks emotsioonidele mõistab ta suureks saades ka seda, et meie rahvusooper vajab püsimiseks nii palka kultuurirahvale kui maja koos moodsa tehnoloogiaga. Sest see pole pelgalt maja, vaid see on osake unelmate ühiskonnast, kuhu tahab tulla ka külaline kaugemalt. See omakorda tähendab aga majanduslikku kasu meie riigile tervikuna.

„Ringiraha“ mõiste kui niisugune on end kahjuks küll devalveerinud,  kuna juba aastaid pole selle idee teostuseni jõutud. Ent hukkumisele on määratud võitleja, kes kukkumise järel püsti ei tõuse ja järgmisi samme ei astu! Seepärast on visalt seistud selle eest, et huvitegevuse jõulisem toetamine ei kaoks eesmärgina riigi eelarvest ka majanduslikult keerulisematel aegadel.

Paljuräägitud koalitsioonikõneluste eelarve tasakaalutabelist võib leida ka 15 miljonit eurot laste huvitegevuse toetuseks alates 2017. aastast. Kuidas seda rakendada nii, et sellest piskust enim kasu oleks?

Pakutud on mitmeid variante – kas jagada nn ringiraha pearaha põhiselt koolide huviringidele, lastevanemate kaudu peredele või hoopis kohalike omavalitsuste kaudu? Ehk tasuks mõelda hoopis ühe vana võla heastamisele?

Riik kärpis masu ajal kohalike omavalitsuste spordi- ja kultuuritegevuse toetusrahad lootuses, et ehk linnad ja vallad omavahendite arvelt siiski laste ja noorte tegevusi ei unusta. Enamus KOV-e ongi püüdnud ennastsalgavalt leida võimalusi huvitegevuse toetamiseks, ent ilmselgelt sellest ei piisa. Mõned pole aga suutnud oma kahanenud eelarvetest seda jätkata.

Kuna 15 miljonit eurot pole ka nii suur raha, et seda lihtsalt matemaatilise tehte abil kõigi Eestis elavate laste vahel ära jagada, siis on mul ettepanek see summa kontsentreerida nende õpetajate, juhendajate ja treenerite tasustamiseks, kes tegutsevad huvialahariduse valdkonnas. See on paraku valdkond, milles töötavate õpetajate palgad on gümnaasiumiõpetajate miinimumtasust aina maha jäänud ja see vahe suureneb kahjuks iga aastaga.

Räägin muusika- ja kunstikoolidest, kaunite kunstide koolidest ja spordikoolidest. Neis koolides tegutsetakse õppekava alusel, õpetajad/treenerid on atesteeritud professionaalid, kelle käe all kasvavad tulevased Arvo Pärdid, Pärt Uusbergid, Jüri Arrakud ja Erika Salumäed. Just tänu huvialakoolide õpetajatele avardavad meie lapsed oma silmaringi ja veedavad kvaliteetselt oma koolivälist aega. Palgatõus võiks motiveerida paljusid häid õpetajaid meie riigi väga erinevates piirkondades, kus täna on tublid vallajuhid suutnud huvialakoolid alles jätta ja neid ülal pidada. Selliste valdade ümber võiks muuseas haldusreformi käigus koonduda ka liituvad vallad!

Kindlasti on mu ettepanekule ka alternatiive. Kutsungi üles arutlema parima võimaliku lahenduse leidmiseks. Oluline pole mitte see, kuidas täpselt need vahendid huvialaharidusse jõuavad, vaid KAS nad jõuavad. Niisugusele otsusele ei tohiks küll enam muud alternatiivi olla.

Kui me täna ei hakka jõulisemalt, ja kui lubate, siis suisa massiliselt, oma lapsi maast madalast kultuurimaailmaga tutvustama, nende emotsionaalset intelligentsust arendama ning lisaks arvutiõpetusele ka pilliõpetust andma, siis leiame end peagi keset vohavat, järjest jõulisemalt pealetükkivat ja väärtuste suhtes silmaklappidega jõmlust.

Eestis on meie riigi sisuka kestmajäämise huvides igasse eluvaldkonda, eriti aga majanduse ja ettevõtluse alale hädasti tarvis loominguliselt ja intelligentselt tulevikuühiskonda tunnetavaid, südamega eluolu mõtestavaid mehi ning naisi. Huvialaharidus loob selle võimaluse.

Autor on riigikogu kultuurikomisjoni esimees.Foto UEG (Eesti juunioride ryhm)

http://arvamus.postimees.ee/3178001/laine-randjarv-vajame-kultuurseid-inimesi-nagu-ohku