Minul ei ole eestlaste pärast häbi

Artikkel on ilmunud Delfis
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laine-randjarv-minul-ei-ole-eesti-rahva-parast-habi?id=72498953

„… ja kõigest on puudu – küll märjast, küll kuivast“ kõlavad Debora Vaarandi sõnad Arvo Ratassepa meekoorilaulus „Eesti mullad“.
Minu hinnangul kirjeldab see lause parimal moel hetkel meie ühiskonnas toimuvat. Ikka on millestki puudu ja midagi on liiga palju. Olgu siis materiaalset või emotsionaalset. Viimasel ajal on kogu rahva nimel või terve rahva kohta aina sõna võetud ja hinnanguid antud. Puudust on tunda aga üksteise mõistmisest, kuulamisest ja kuulmisest. Ükskõik mis tasandil.

Mitmed väärikad avaliku elu tegelased on asunud kogu eesti rahva pärast häbi tundma. Tegemist on mu meelest liigse üldistamisega. Ei saa ühe mütsiga lüües hukka mõista tervet rahvast nende väljaöeldud arvamuste või tunnete eest, mis erinevatel inimestel täiesti loomulikult olemas on. Hirmud, armastus ligimese vastu, altruism, rahulolematus, vaimustumine lemmiktegevustest ja pühendumine lähikondlastele – igaühes meis väljenduvad need tunded individuaalsel moel.

Ma ei kiirusta hukka mõistma kedagi, kes kardab ühiskonnas asetleidvaid ja igapäevaselt meie ühiskonnale tundmatuid ja arusaamatuid protsesse. Jutt on muidugi pagulasteemast. Arvatavasti on hirmude põhjuseks ikkagi puudulik kogemus ja ebapiisav informatsioon. Mis siis, et sündmuste keerises olijatele tundub, et räägitud on kogu aeg ja võib-olla isegi juba pigem palju. Need teemad on praegusel moel ajalooliselt meile tundmatud. Ja seda ei saa hukka mõista.
Mu meelest pole mõtet võrrelda või eeskujuks tuua nõukogude anneksiooni eest põgenenud inimesi 1940. aastatel ega tegelikult ka nõukogude võimu vägivaldset migratsioonipoliitikat tänasel päeval maailmas meie silme all lahtirulluva massilise hädaolukorraga. Praegune situatsioon on täiesti teistsugune ka seetõttu, et põgenevate inimeste ning vastuvõtvate maade kultuuriruumid, usk või uskmatus ja ajaloolised traditsioonid on erakordselt erinevad.

Ma ei kiirusta hukka mõistma inimest, kes on valmis täna sõjapõgenikke Eestimaal vastu võtma ja soovib seda teha kogu südamest. Sest see on humaanne. Ma ei lahterda neid, kes leiavad, et Eesti peaks rohkem panustama pagulaskriisi lahendamiseks, Eestimaa mahamüüjateks. Mulle meeldis David Vseviovi mõte pühapäevahommikuses Anu Välba saates, kus ta ütles, et tema jaoks ei olegi olemas mõistet „pagulased“, vaid et tegemist on lihtsalt inimestega, kelle probleemid vajavad lahendamist ja et pagulaste hulgas on tõepoolest ka väga erinevaid isiksusi oma eripäradega nagu igas ühiskonnas. See sõltub inimeste väärtushinnangutest.

Ma saan oma rahva, Eestimaa inimeste kohta uhkusega öelda, et ajalooliselt on olenemata kõigest ja vaatamata kõigele suudetud hoida ja säilitada oma keelt ja kultuuri. Tasakaalukuse, talupojatarkusega ja rahumeelsusega. Lähiajaloost on näide laulupidude rollist, kus kohustusliku nõukogude võimu ülendava repertuaari kiuste osati kavasse lülitada meelega ja „kogemata“ teoseid, mis meie vaimujõudu üleval hoidsid. Ja ma ei arva, et see on häbiväärne. Üks ei peaks segama teist. Oma kultuuri hoidmine ja julgemine selle eest seista ja selle pärast muret tunda, ei tähenda automaatselt kõige muu vihkamist.

Viktoria Ladõnskaja tsiteerib oma äsjailmunud raamatus „Poliitpäevik“ Juhan Partsi, kes defineeris rahvusriiki sõnadega: „Eesti on rahvusriik… Kuid rahvusriigis ei vastandu erinevad rahvused“ (lk 51). Olen selle mõtteviisi poolt sada protsenti. See käib nii nende 191 rahvuse esindaja kohta, kes juba täna elavad Eestis, kui nende kohta, kes siia edaspidi tulevad. Asi ei ole rahvuses. Asi on inimeses ja tema suhtumises teistesse inimestesse.
Ja seepärast pole mul häbi eestlaste või eesti rahva pärast. Mul on häbi vaid nende üksikisikute pärast, kes inimeste teadmatusest tulenevat hirmu ära kasutavad ning oma ambitsioonide saavutamiseks kodakondseid üksteise vastu õhutavad.
Tsiteerin lõiku ühe kooliõpilase sulest, kes kirjutas elust Eestis ja oma lootusest edaspidiseks: „Suurelt rõhutan, et eestlased on laulurahvas ning koos laulmine ühendab meid, seega laulame rohkem!“ Võib esmapilgul ehk mõnele lugejale tunduda triviaalsena, kuid ma ei alahindaks seda üleskutset. Kooslaulmine on aidanud meil seista meie ühiste väärtuste eest.
Peaksime siit edasi jõudma ka koosmõtlemise ja mõistmiseni.

Leian, et taas oleks aeg au sisse tõsta arutelud elu väärtuste üle. Igasuguste väärtuste üle, sest need määravad meie elu kvaliteedi tegelikult. Usaldus, ustavus, usaldusväärsus. Ja armastus. Selle sõna kõige üldisemas tähenduses.