Mõisad ja pühakojad: kultuuripärand tulevastele põlvkondadele

Inimkonna kultuuripärandit on traditsiooniliselt jagatud materiaalseks ja vaimseks. Vaimset kultuuripärandit hoiame oma südames ja anname pärimuse kaudu edasi lastele ja lastelastele. Materiaalne pärand aga vajab ühiskonna sihipärast toetust.

Kõige käegakatsutavamat materiaalset abi vajavad ajaloolised hooned: taluarhitektuur, mõisamajad, vanad lossid, kirikud. Aga ka looduslikud pühapaigad. Kõik need säilinud või säilitamist vajavad objektid on meile muuhulgas ka õpetajateks – tutvustades ajalugu, ehitustavasid ja kombeid vanast ajast. Eesti ajalugu on juba kord kujunenud nii, et siia on oma jälje jätnud erinevad ajastud. Õnneks on meil veel olemas pärandit, mis muinsuskaitse alla võetud. Ehkki tuleb möönda, et päris mitmetele muinsuskaitseliste objektide omanikele on nende omamine ka suur peavalu. Muuhulgas ka riigile.

Mõisakoolide programm 2001-2011 on asendunud programmiga 2012-2016.

Kunagi oli kogu Eestimaa tihedalt mõisatega kaetud. Mitte alati pole mälestused mõisnikest Eesti ajaloos olnud positiivsed. Ütlused „mõisa köis las lohiseb“ või „mõis on rikas valla vaevast“ räägivad iseenda eest. Emotsionaalselt on see olnud koormav, ängistav ja alandav. Paradoksaalsel moel võtame me tänapäeval aga erakordselt tõsiselt ülesannet taastada ja hoida seda, mida kunagine rõhuja siia ehitas.

Täna vaatame asja aga hoopis teise külje pealt –mõisapargid ja veel säilinud mõisakompleksi kuuluvad hooned on toomas ka praktilist kasu. Juba 1920. aastal hakkas riik mõisaid hoolde- ja lastekodude, haiglate ja vallamajade kasutusse üle andma. Kõige optimaalsemaks lahenduseks oli aga maakoolide, mis olid ruumipuudusega kimpus, asutamine mõisatesse. Aastatel 1920-1935 kolisid mõisatesse ligi 300 kooli – mitte üksnes üldhariduslikku, vaid ka rida ametikoole. Tänagi eksisteerib Eestis veel 59 mõisakooli ja neis õpib 15600 õpilast.

Mõisakoolimajade väärtus on aga möödunud aastakümnete jooksul kasvanud. Lisaks praktilisele kasutusele koolimajadena, on nad täna ka turismiobjektid Eestimaa erinevais paigus. Kolmandik mõisakoole on tänu viimaste aastate restaureerimistöödele saanud hoonete taastamiseks riiklikke investeeringuid Mõisakoolide programmist, mille suurus on viimase kümne aasta jooksul olnud 3 120 638 eurot. Enim on programmist toetatud Järvamaa, Ida- ja Lääne-Virumaa ja Viljandimaa. Olulised summad, kogusummast 8,2 miljonit eurot, aastatel 2008-2011 on mõisate renoveerimiseks tulnud ka Euroopa Liidult ning Norra abiprogrammist.

Kordatehtud hooned on kasutuses koolidena ja tuntud kodukoha ajaloolise mälestisena. See  soodustab igati kohaliku kogukonna tugevnemist, valdade maine kujundamist ja loob lisavõimalusi kohalike ettevõtjate jaoks.

Siiski vajab veel suur hulk mõisakoole kordategemist. Usun, et ka tulevikus saavad need tänu Euroopa struktuurfondide toetusele tehtud. Järgmine abitaotlus on Euroopa majandustsooni finantsmehhanismile juba esitatud ning nende vahendite kasutamise tähtaeg on 2012-2016.

Uus finantsperspektiiv 2014 -2020 peab sisaldama meetmeid kirikute taastamiseks

Teine oluline prioriteet valitsuse tegevuskavas aastateks 2011-2015 on pühakodade restaureerimise programm. Pole vist vaja korrata, et kirik oli ka omamoodi õppeasutus, mis andis omal ajal rahvale emakeeles laulmise ja lugemise oskust. Olgugi, et see põhiliselt vaimuliku sisuga oli. Kirikud olid ja on ka tänapäeval kohad, mis mõnel juhul võivadki osutuda ainsateks kultuurikeskusteks regioonis. Erakordne näide on aga Peterburi Jaani kirik, mis alates XIX sajandi keskelt on olnud kümnete tuhande seal elavate eestlastele sillaks oma kodumaaga. Tänapäeval on see oluline märk – kultuurisammas Venemaa kultuuripealinna keskuses – meie kogukonna tugi ja kultuuridiplomaatiline kindelpunkt. Seetõttu on põhjust rõõmustada, et möödunud viie aasta ehitustööd, mida finantseeriti EV Kultuuriministeeriumi eelarvest on nüüd lõppenud ja peagi saab pikk kolgata tee selle sakraalhoone loos kroonitud üleandmisega Peterburi linnavalitsuse poolt kiriku juures tegutsevale eesti kogudusele.

Lähiaastate järgmine suur ettevõtmine pühakodade restaureerimisel on kuulsa arhitekti Eliel Saarise loodud Tartu Pauluse kiriku taastamine tema esialgsel kujul. 1966. aastast alates kasutati kiriku ruume Eesti Rahva Muuseumi laopindadena. Mõni aasta tagasi kolisid üürnikud välja ning see unikaalne hoone on tagasi saamas oma ajaloolist sisu. Septembri keskel avati restaureerimistööde esimene etapp ja kasutusse võeti kolumbaarium ning krüptisaal. Pauluse kirik sai 3,2 miljonit eurot toetust ka Euroopa struktuurfondidest ning loodetavasti saame 2015. aastal olla tunnistajateks võimsa kirik-kontserdisaali avamisel.

Ka Tartu Maarja kirik, mis palju aastaid oli Maaülikooli spordisaaliks, on kogudusele tagastatud. Siiski on hoone saanud nii märkimisväärseid kahjustusi, et nende taastamine võib võtta veel kaua aega.

Sama oluline kui Peterburi kesklinnas asuv luteri kirik, on Euroopa Liidu idapiiril asuva Narva Aleksandri kiriku saatus. Nimetatud hoone on üle elanud keerulisi ajaloolisi sündmusi, täites pikalt ka tavalise lao rolli. Ehkki seal on alustatud unikaalse arhitektuuriga saali taastamist, restaureeritud on kirikutorn, juba korraldatakse ka jumalateenistusi ning kontserte, ei saa veel öelda, et see kirik oleks valmis. Rohkem kui rahastust vajab Narva Aleksandri kirik aga eestimaalaste tähelepanu ja emotsionaalset toetust. Küsigem – kui paljud üleüldse teavad selle kiriku olemasolust ja tema tähtsusest ning rollist Eesti ajaloos?

Vaatame lääne poole. Ka Saaremaa on üldse rikas oma paljude pühakodade poolest. Mitmeid on juba ka hakatud riigi abil renoveerima – nimetagem siin Kuressaares asuvaid Laurentiuse ja Püha Nikolai kirikut, Kihelkonna Mihkli kirikut ja tema juurde kuuluvat kellatorni.  Lõpuks on oma järjekorrani taastamiste reas jõudnud ka erakordne kindluskirik Saaremaal Pöides. Arvestades sellega, et Saaremaa ooperipäevade programmis olevad kammerkontserdid toimuvad üle terve saare erinevates kirikutes, siis on loota, et peagi saab Ooperisaar endale väärika ajaloolise kontserdipaiga juurde.

„Riikliku pühakodade programmi 2003-2013“ kuivade numbrite taga seisab tegelikult terve rida uue elu saanud kirikuid, kabeleid, palvemaju – nii õigeusu, luteri, vanaveneusu, metodistlikke koguduste pühakodasid kui ka näiteks setude tsässonaid. Suurem osa neist paikneb väga erinevais paigus üle terve Eestimaa.

Kahjuks peab ütlema, et mitmete kirikute juures olevad kogukonnad – kogudused on kokku kuivanud ja pole enam eestvedajaid, kes suudaksid kohapeal pühakodade programmi ellu viia. Samuti on selge, et Eesti riik vaid oma ressursiga siin toime ei tule.

Leian, et hädavajalik on 2014-2020 finantsperspektiivi planeerida meede, mis võimaldaks restaureerida muinsuskaitse all olevaid hooneid. Sellega täidame oma auvõla nii ajaloo ees kui vaatame ka tulevikku – kingime teadmised ja kultuuriloo oma lastele ja lastelastele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga