Naine ja Mees. Inimene ja Tahtmine.

See on ikka nõnda, mu laps, et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naerdakse,

aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega.

(Tõde ja õigus III, 1931)

 

Naine on kuutõbine, kes kõnnib ka seal julgelt, kust mehe arukas samm tagasi kohkub.

(Juudit, 1921)

 

Hea lugeja!

Käesoleva Tammsaare tsitaatide ja artiklite kogumiku on koostanud naine.

Tammsaare mõtete valik naise silmade läbi vaadatuna.

Naise tundega tuntud.

Naise elukogemusele toetudes.

Ja ometi on see kõik sündinud ju ühe meesterahva mõtteid kasutades. Ühe tundliku ja kriitilise meeskirjaniku tundemaailma läbi, kes mõnigi kord öeldes „ei” on mõelnud „jaa” (milline hoiak on tihtilugu just naisele omane), kes on pidanud palju naisest, tema mõtetest ja tegemistest. Kes on pidanud naist alguste alguseks.

Selles raamatus on naine ja mees oma vastanduses ja ühtsuses suisa leht lehe haaval vastakuti kokku pandud, inimene ja ühiskond omavahel ühendatud ning kultuuri- ja riigielu rahulolematuse ja rahulolu vastandusse viidud.

See on koostaja nägemus ja Tammsaare ei pruukinuks sellega ehk nõustudagi.

Ammu olen soovinud ka Anton Hansen Tammsaare ühele enimkasutatud tsitaadile ta esialgse ja tegeliku konteksti tagasi anda. Tsitaat töö tegemisest ja armastuseni jõudmisest on meie meeltes juurdunud pooliku ja tendentslikuna. Ehk on selles ka okupatsiooniaegse ideoloogilise tõlgenduse taaka, mil klassiku sõnade abil püüti töötegemist ülistada ja seeläbi inimestele igatsetud tunnet – armastust – lubati? Või lihtsalt töökasvatuslikku mentaliteeti kultiveeriti?

Eestlane on ju läbi sajandite üks tööloom pidanud olema ja end aina sellega tapma.

Eestlane on üks tõsine rahvas ja isegi armastust pole ta ilma tööta ära teeninud.

Aga, head sõbrad, lugege lõpuni – tagakaaneni. Tammsaare ütleb noore Andrese suu läbi meile pähekulunud fraasi „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” asemel hoopis teise tõe.

Mis siis tuleb, kui armastust polnud olemaski, küsib Andres endalt ega tea vastust. Ei pruugi rahmeldamise ja vaevanägemise peale armastust tulla. Armastus – see võib tulla hoopis teisiti…

Tammsaare filosoofilisest mõttemaailmast ja tema raamatutest teab uue põlvkonna inimene vähe. Osalt on põhjuseks kogu maailma suundumus internetipõhisele lugemusele, mis eelistab paberile trükitud romaani avara mõttepiiri asemel kuvari ahast kokkuvõtet. Osalt aga meie suhtumises minevikku üldse: see põnev protsess, kuidas tulevik meie eneste silme ees minevikuks muutub, ei vääri kiirustava ja närvilise inimese tähelepanu.

Tammsaaret lihtsalt ei tunta, mistõttu avastus, et kogu tema looming on ka täna aktuaalne, jääb avastamata. Tammsaare loomingu nimekamaid uurijaid Elem Treier ütleb Tammsaare ühe suurema iseärasuse olevat, et ta on mõtleva ja targa inimese sõber kõikidel aegadel. „Ta ühendab oma kaasaegse ühiskonna ja inimese käsitluse kogu inimkonna ja n.-ö. igavese inimese ajalooga. Peene psühholoogina on Tammsaare lahendanud teemat: mida inimene mõtleb ja milleks inimene on võimeline oma ajastus.”

Käesolev mõtetekogumik ei pretendeeri akadeemilisusele ega teaduslikkusele. Tsitaatide valikul ja reastamisel on koostaja silmas pidanud nn. rahvalikku väljaannet. Ta annab lugejale võimaluse taaskohtumiseks Tammsaare kui tänapäevalgi moodsa kirjaniku, peene psühholoogi ja „eriliselt tundliku ajaloonärviga” klassikuga. Taotluslik on ka kolme artikli muutmata kujul avaldamine artiklitekogumikust „Sic transit” (1924). Tammsaare kõige filosoofilisema ja terviklikuma artiklitekogu esseedega saab lugeja tutvuda keeles ja sellest tulenevas lause rütmis, nagu need artiklid kirjanikul siis originaalselt sündisid. Nii loodab koostaja anda avarama pildi suurest klassikust, ajastust ja eesti keelest selle rikkuses.

Kui Tammsaare inimesed Treieri sõnutsi „mõtlevad pingsalt ning on võimelised üllatavalt paljuks, nad on ühtaegu erilised ja üldinimlikud”, siis kes on suur Tammsaare ise ja missugune on tema koht maailmakirjanduses?

Sellele küsimusele vastuse saamiseks andis lühida viite kirjanik Rudolf Sirge:

„Oma elulesuhtumislaadi ja mõtteviisi poolest läheneb Tammsaare kõige enam suurile anglosaksi skeptikuile, nagu näit. Bernard Shaw’le, sest temale nagu nondelegi kõik inimlikud tõed on relatiivsed, kõik õpetused üheväärtuslikud eeldusel, et miski niikuinii inimest tema loomuses ei suuda muuta, et inimene igas olukorras ja igal ajajärgul jääb ikkagi peamiselt inimeseks kõigi oma vooruste ja pahedega, moraalituse ja instinktideeluga (Varamu nr. 2/1938).

 

Laine Randjärv,

Koostaja

September, 2011

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga