Elu nagu LILL

Möödunud nädalal külastasin Alu Lasteaed- Algkooli. See on Raplamaal.
Kool on väike, aga tubli.

Ja kõigil seintel ilutseb ELULILL. Niisuguse nime andsin ma pildile, kus kroonlehtedena olid kirjas elu põhiväärtused – sallivus, hoolivus, vastutus, koostöö, lugupidamine, ausus, õiglus, eneseväärikus.

Tundub elementaarne. Alu kooliperele küll.

Aga kas ka meile kõigile?

JÄLLE NEED RIIGIEKSAMID

JÄLLE NEED RIIGIEKSAMID

Taas on riigieksamite tegemise aeg. Ja veel rohkem on riigieksami tulemuste ootamise aeg.
2004. aastal lubas tänane haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, toonane Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse vastne direktor Janar Holm, et riigieksamite tulemused selguvad enne lõpuaktuseid. http://www.postimees.ee/1393673/riigieksamite-tulemused-selguvad-senisest-kiiremini

2015. aasta riigieksamite tulemused selguvad mõnede abiturientide jaoks aga ikka kahjuks vaid peale lõputunnistuste kättesaamist. Terve mõistus tõrgub aru saamast, kuidas selline asi on võimalik. Aga olgu, jätkem selleks korraks need segavad tähtajad.

Küsigem – kas me ikka vajame riigieksameid sellisel moel, kus eksamite ettevalmistamise, läbiviimise ja hindamistulemuste analüüsi ja töötlemisega tegeleb terve suur ametkond ning tulemusi ei saagi tarvitada soovitud mahus ja viisil?

Samal ajal on järjest rohkem kõrgkoole seadnud sisse oma spetsiifikale sobilikud sisseastumistestid, vestlused, akadeemilised intervjuud. Riigieksami tulemusi aga sisseastumisel ei arvestata.

Sajad õpetajad kontrollivad eksamitöid, teised vaatavaid neid üle ja kontrollivad eelmisi kontrollijaid. Paberipakid õpilaste kirjandite ja keeletestidega, matemaatika teoreemid ja algebraülesanded sõidavad kilomeetrite viisi mööda Eestit, et tagada erinevate hindajate võimalikult suur objektiivsus ja erapooletus. Kõik on salastatud, tembeldatud, turvatud.

Ja tulemuseks on kümned apellatsioonid, pettumus, hilinenud tulemused, rikutud lõpupeod ja mõttetult raisatud närvid, sest neid tulemusi ei pruugi soovitud kõrgkoolid sugugi vajada.

Ühe osana riigireformist võiks reformida riigieksamite korralduse. Küpsuseksamid koolides võiksidki olla sertifitseeritud selliselt, et näiteks välismaale õppima suundujad saaksid neid esitada rajatagustesse kõrgkoolidesse. Meie riigi kõrgkoolid võiksid küpsuseksamite tulemused lisada teatud koefitsiendiga sisseastumistulemuste maatriksisse ning suur hulk inimesi saaks keskenduda gümnaasiumi 12. klassis uute teadmiste omandamisele, selle asemel, et terve viimase kooliaasta drillida vaid riigieksamiteks, mille tulemused pannakse lõpuks hingetutesse Exceli pingeridade tabelitesse. Mis omakorda tekitavad frustratsiooni.

Tuleks tagasi hästi äraunustatud vana juurde. Arutaks asja. Diskuteeriks. Ja mõtleks hästi järele.
Palju raha jääks hariduse valdkonnas õpetajate ja õppejõudude palgalisaks.

Meeste mängud? Meeskonna mängud!

Viimasel ajal on mehed aina mänge mänginud. Igasuguseid. Käsitlegem seda kujundit „meeste mängud“ inimeste omavaheliste mängude kontekstis.

Näiteks Raplas võitlesid korvpallis pronksimängus kolmanda koha eest Rapla ja Rakvere meeskonnad. Käimas on finaalseeria Tartu Rocki ja Tallinna Kalev/Cramo vahel.
Ette ruttamata lõpptulemuse ennustamisest vaadakem protsessi kui niisugust.
Rapla üllatas ja jõudis pjedestaalile. Tartu on kaks mängu järjest suutnud võita. Viimati isegi võõraste seinte vahel. Kuidas nii? Miks nii? – kõlasid paljude nördinud kaotanud võistkondade fännide hüüatused.
Sest nad suutsid mobiliseeruda ka raskel hetkel. Ka sel hetkel, kui tundus täiesti võimatu võita.
Sest nad tundsid end meeskonnana – teamina

Teine näide – kaks meest lõid loo, mis pani laval mängima paljusid mehi ja naisi. Liigutas kuulajaid – olgu nad mehed või naised. Pani kaasa mõtlema ja rääkima sadu. Arvo Pärdi looming kõnetab. Aga selle loomingu vahendajad peavad olema kokkukõlav team, et sõnum jõuaks kohale.

Kolmandaks – teamitöö tulemus on see, et Eesti on e-riik ja meie startup firmad teevad maailmas ilma. Erinevad lülid selles peavad ka üksteist toetama.

Miks küll meie hulgas on hakanud pead tõstma arvamus ja meetod, et parim viis erakonnas asju edendada on omadele avalikkuse kaudu sisse sõita? Olen kaugel arvamusest, et peab kõike toimuvat takka kiitma, aga mu lihtne küsimus on – kas seda peab aina tegema meedia vahendusel?

Selles olen Rein Langiga nõus, et juhatus peab muutuma sisuliseks erakonna plaanide ja strateegiate väljatöötamise ja otsustamise kohaks. Ehkki – kes sellele siis varemgi vastu on olnud?
Seetõttu on mul järgmisele juhatusele aruteluks ettepanek – võiks moodustada töövormi, mille nimi on erakonna laiendatud juhatus – sinna kuuluks 14 +1 valitud juhatuse liiget ja 17 MKO juhti (15 maakonda + Tallinna ja Tartu linnade esindajad), Seenioride, Naire ja Noortekogu esindajad. See laiendatud juhatus käiks koos vähemalt kord kvartalis ja seal oleks arutelu all piirkondade ja maakondade regionaalselt olulised poliitilised teemad. Ja seal tehtud otsused jõuaksid ka programmidesse ja tööplaanidesse.
Selline töövorm võimaldaks siduda meie allorganisatsioonide muresid ja ettepanekuid ning tugevdaks erakonda tervikuna.

Aga ettepanek visata need inimesed erakonnast välja, kes erakonna liikmemaksu ei maksa, ei ole mu meelest hea plaan. Pigem võiks leiutada motivatsioonisüsteemi, et inimesed toetaksid erakonda vabatahtlike annetuste kaudu.
Seega on mu ettepanek arutada võimalust KAOTADA LIIKMEMAKSUD.

Aga kokkuvõtlikult on mul ettepanek meile kõigile: mängime muidugi meeste mänge. Meeskondlikke “meeste mänge”.
See on väga hea meetod – olla MEESKOND ja tegutseda MEESKONNANA, inglisekeelsest sõnast TEAM.

Laine Randjärv: vajame kultuurseid inimesi nagu õhku!

Kas loovust saab endale raha eest osta ja kas loovus on müüdav? Mis on loovalt toimiv majandus ja kas sellest võiks meie riigile kasu olla? Endine kultuuriminister Laine Randjärv kirjutab Postimehe arvamusportaalis loovast majandusest ja majanduslikust loovusest.
2011. aastal rääkis Garri Raagma Narva fookusseminaril unelmate ühiskonnast. Ta väitis, et täiusliku maailma võtmeks on elamuste ja emotsioonide tootmine ning tarbimine.Selle keerulise sissejuhatuse mõte on lühidalt järgmine: loovust tuleb hakata arendama maast madalast, sest meie riik vajab eluspüsimiseks kultuurseid inimesi nagu õhku.Majandusliku kasu otsimine loovusest võib mõnel puhul õnnestuda ja vajalikukski osutuda, aga loov suhtumine majandusse, õigemini üldistus- ja analüüsivõime kasutamine lisaks täppis-matemaatilisele arvutuskäigule avab ilmselgelt võimalusi liikumaks parema elukorralduse poole.

Kuna kõik algab algusest, siis peame täna väga tõsiselt suhtuma laste huvialaharidusega seonduvasse. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea – see vanasõna on vist küll meie pähe juba maast madalast raiutud. Aga kas anname endale aru, et täiskasvanuks saades on just nendest tüdrukutest ja poistest, kes muusika-, kunsti- või spordikoolis käinud, sirgunud naised ja mehed, kelle juhitavad ettevõtted on hea meelega sponsorid kultuurisündmustele ja spordivõistlustele? Teatriringis osalenud poiss armastab ehk teatris käia ja elamusi nautida ka täiskasvanuna, ent lisaks emotsioonidele mõistab ta suureks saades ka seda, et meie rahvusooper vajab püsimiseks nii palka kultuurirahvale kui maja koos moodsa tehnoloogiaga. Sest see pole pelgalt maja, vaid see on osake unelmate ühiskonnast, kuhu tahab tulla ka külaline kaugemalt. See omakorda tähendab aga majanduslikku kasu meie riigile tervikuna.

„Ringiraha“ mõiste kui niisugune on end kahjuks küll devalveerinud,  kuna juba aastaid pole selle idee teostuseni jõutud. Ent hukkumisele on määratud võitleja, kes kukkumise järel püsti ei tõuse ja järgmisi samme ei astu! Seepärast on visalt seistud selle eest, et huvitegevuse jõulisem toetamine ei kaoks eesmärgina riigi eelarvest ka majanduslikult keerulisematel aegadel.

Paljuräägitud koalitsioonikõneluste eelarve tasakaalutabelist võib leida ka 15 miljonit eurot laste huvitegevuse toetuseks alates 2017. aastast. Kuidas seda rakendada nii, et sellest piskust enim kasu oleks?

Pakutud on mitmeid variante – kas jagada nn ringiraha pearaha põhiselt koolide huviringidele, lastevanemate kaudu peredele või hoopis kohalike omavalitsuste kaudu? Ehk tasuks mõelda hoopis ühe vana võla heastamisele?

Riik kärpis masu ajal kohalike omavalitsuste spordi- ja kultuuritegevuse toetusrahad lootuses, et ehk linnad ja vallad omavahendite arvelt siiski laste ja noorte tegevusi ei unusta. Enamus KOV-e ongi püüdnud ennastsalgavalt leida võimalusi huvitegevuse toetamiseks, ent ilmselgelt sellest ei piisa. Mõned pole aga suutnud oma kahanenud eelarvetest seda jätkata.

Kuna 15 miljonit eurot pole ka nii suur raha, et seda lihtsalt matemaatilise tehte abil kõigi Eestis elavate laste vahel ära jagada, siis on mul ettepanek see summa kontsentreerida nende õpetajate, juhendajate ja treenerite tasustamiseks, kes tegutsevad huvialahariduse valdkonnas. See on paraku valdkond, milles töötavate õpetajate palgad on gümnaasiumiõpetajate miinimumtasust aina maha jäänud ja see vahe suureneb kahjuks iga aastaga.

Räägin muusika- ja kunstikoolidest, kaunite kunstide koolidest ja spordikoolidest. Neis koolides tegutsetakse õppekava alusel, õpetajad/treenerid on atesteeritud professionaalid, kelle käe all kasvavad tulevased Arvo Pärdid, Pärt Uusbergid, Jüri Arrakud ja Erika Salumäed. Just tänu huvialakoolide õpetajatele avardavad meie lapsed oma silmaringi ja veedavad kvaliteetselt oma koolivälist aega. Palgatõus võiks motiveerida paljusid häid õpetajaid meie riigi väga erinevates piirkondades, kus täna on tublid vallajuhid suutnud huvialakoolid alles jätta ja neid ülal pidada. Selliste valdade ümber võiks muuseas haldusreformi käigus koonduda ka liituvad vallad!

Kindlasti on mu ettepanekule ka alternatiive. Kutsungi üles arutlema parima võimaliku lahenduse leidmiseks. Oluline pole mitte see, kuidas täpselt need vahendid huvialaharidusse jõuavad, vaid KAS nad jõuavad. Niisugusele otsusele ei tohiks küll enam muud alternatiivi olla.

Kui me täna ei hakka jõulisemalt, ja kui lubate, siis suisa massiliselt, oma lapsi maast madalast kultuurimaailmaga tutvustama, nende emotsionaalset intelligentsust arendama ning lisaks arvutiõpetusele ka pilliõpetust andma, siis leiame end peagi keset vohavat, järjest jõulisemalt pealetükkivat ja väärtuste suhtes silmaklappidega jõmlust.

Eestis on meie riigi sisuka kestmajäämise huvides igasse eluvaldkonda, eriti aga majanduse ja ettevõtluse alale hädasti tarvis loominguliselt ja intelligentselt tulevikuühiskonda tunnetavaid, südamega eluolu mõtestavaid mehi ning naisi. Huvialaharidus loob selle võimaluse.

Autor on riigikogu kultuurikomisjoni esimees.Foto UEG (Eesti juunioride ryhm)

http://arvamus.postimees.ee/3178001/laine-randjarv-vajame-kultuurseid-inimesi-nagu-ohku

Vanaema Laine ajakirjas Tiiu

Ajakirja Tiiu veebruarinumbris ilmus lugu minust kui vanaemast – see on üks olulisemaid rolle mu elus. 

Poliitik ja muusikapedagoog Laine Randjärv (50) arvab, et ta ei vasta kodus istuva ja sokke kuduva vanaema stereotüübile. Ta pole sugugi armukade kui kõik teised vanavanemad lastega aktiivselt tegutsevad, kuid samas on tal kindel teadmine, et kord on tal kindlasti suurem roll oma lastelaste elus.

Jaanuaris neljaseks saanud Ralfi ning veebruaris kaheaastaseks saava Kiira lemmiktegevusteks koos vanaema Lainega on Lego klotsidest garaaži, torni vôi maja ehitamine ning pildiraamatute vaatamine. Laine sõnul on ta oma iseloomutüübilt ennekõike õpetaja. Tähistamaks näiteks muusika-aasta algust, tõi Laine Viinist kingiks kaasa spetsiaalselt lastele mõeldud Mozarti teostega heliplaadi. „On oluline, et vanemad ja vanavanemad annaks oma lastele ja lastelastele edasi parema osa endast: kes õpetab suusatama, kes kruvi keerama. Mina õpetan armastama kultuuriga seotud valdkondi,“ mõtiskleb Laine.  

Laine on ka suur vanasõnade fänn. „Minu lapsepõlvekodus hinnati väga vanasõnu, nii olen püüdnud ka oma lastele ja lastelastele rahvatarkuste armastust edasi anda,“ tõdeb Laine, „vanasõnad on igapäevased elutarkused, mis kannavad endas suuri ideid ja põhimõtteid, kuid tänu oma lihtsale ülesehitusele on arusaadavad ka juba väikestele lastele.“ Näiteid on Lainel varrukast võtta kohe tosina jagu: „püsivus viib sihile“, „kes teisele auku kaevab, see ise sisse kulub“,  „igaüks on oma õnne sepp“, „kõik, mis teed, teed endale“ …

Üheks ühiseks lemmikuks on Ralfil, Kiiral ja Lainel ka Mõmmi aabits. Vanaemale meeldib muidugi metsategelaste õpetlik käitumine, mis lastele heaks eeskujuks ning mõtteaineks. Laine on ka kindlalt veendunud, et just läbi mängude ja lugude saab mudilasi kõige paremini õpetada ja neile eluks vajalikke oskusi edasi anda. „Mul on väga hea meel, et nüüd ka lastelastel kodus väike peenar on, sest nii saavad nad tundma õppida marju, aedvilju või kogeda näiteks, mida tähendab rohimine,“ rõõmustab Laine. Pole ka pelgalt juhus, et Laine oma vanema lapselapsega juba Tartu Ülikooli hooneteski ringi luusimas käinud. „Olen suur aktiivsete tegevuste pooldaja – pean plaani, et aasta pärast võiks Ralfiga ka teatrisse minna. Käisin ka ise viieaastaselt esimest korda Vanemuise Suures majas oma emaga koos balleti vaatamas.“  

Kui Laine enda tütred said pidevalt ka lapsepõlves kooriproovidesse kaasa võetud, sest sel ajal polnud neid võimalik üksi koju jätta, siis lastelaste kohta sõnab ta, et kindlasti ei oota neid nüüd ees kohustuslikud kooriproovid lihtsalt seepärast, et nende vanaema on koorijuht. „Kui võtta laps kultuuriüritusele kaasa, siis peab olema veendunud, et see ka lapsele meeldiks, mitte ainult täiskasvanule. Kõik, mis puudutab kultuuri, peab pakkuma ka naudingut,“ selgitab Laine.

Hetkel meeldib lastelastele ning vanemale lihtsalt koos ka laulda ja tantsida. Jätkuvalt on peres juba mitmendat põlvkonda lemmiklauluks Karumõmmi unelaul. „Minul võib tohutu huvi muusika ja kontserdi vastu olla, aga see ei pruugi ja ei peagi nii olema minu lastelaste puhul. Olen oma lapsed kasvatanud iseseisvateks ning püüan olla samasugune eeskuju ka oma lastelastele.“

VANAEMA LAINE KNIHVID

Mida teha, kui

laps ei taha iseseisvuda?

Kõik lapsed on erinevad, kuid mida varem laps lasteaeda läheb, seda parem. Lasteaias õpitakse varakult, kuidas käib riiete kappi panemine, ise lusikaga söömine, suures seltskonnas mängimine ning muu eluks vajalik.

Mida teha, kui

laps ei kutsu sind vanaemaks?

Eelkõige tuleb lähtuda lapse seisukohast, mis tema jaoks lihtne, arusaadav ja keelepärane on. Lisaks mitmele vanaemale on näiteks meie peres ka veel vanavanaema, mistõttu võib lapsele nende „vanade“ virvarris orienteerumine päris keeruliseks osutuda. Mina olen neile lihtsalt Laine. 

Mida teha, kui

vahel on raske?

Lapsekasvatamine ongi raske töö, kuid kogu see rõõm, mis emaks või vanaemaks olemine endaga kaasa toob kaalub selle sajakordselt üle. Tuleb mõelda suurelt ning rohkem väärtustada seda, mis hästi. Näiteks, et lapsed on terved ja rõõmsameelsed.

Muusika-aastal muusikaharidusest

16. veebruaril ilmus Postimehe arvamusküljel minu lugu muusikaharidusest http://arvamus.postimees.ee/3093455/laine-randjarv-muusika-aastal-muusikaharidusest

2015. aasta on Eestis muusika-aasta. Kavas on hulgaliselt tipptasemel sündmusi erinevates žanrides ja vormides. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

2014. aastal leidis taas aset Laulu- ja tantsupidu, mis enne toimumist, nagu tavaliselt, küttis kirgi nii repertuaari valiku kui ka peokorralduse osas. Ent pärast laulu «Puudutus» viimaste nootide kõlamist puudutas laulupidu meid kõiki siiski nii tugevasti, et selle võimsa emotsiooni lainel lenneldi veel kaua. Aga ka sellest ei taha ma rääkida.

2018. aastal tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva ja samal ajal ollakse Euroopa Liidu eesistuja. 2019. aastal toimub juubelilaulupidu, mis märgib 150. aastat esimesest üldlaulupeost, samal aastal möödub ka sada aastat muusikalise kõrghariduse andmise algusest Eestis.

Just sellest viimasest tahan ma rääkida. Tähtpäevade väärikaks tähistamiseks – olgu need ettevõtete sündmused, koolide kokkutulekud, suured konverentsid, omavalitsuste aastapäevad või erakondade suurkogud – vajame alati muusikalist kujundust. Kutsume esinejatena kohale väiksema või suurema instrumentaalansambli, bigbändi, kammer- või popsolisti, vahel ka laulukoori. Pillimehed on neid väljakutseid nimetanud keikka’deks, koorid aga hindavad lihtsalt võimalust esineda. Laulupeol oleme uhked oma  heliloojate üle, noore sirguva muusikute põlvkonna ja uute teoste üle repertuaaris.

Et aga meil oleks olemas Arvo Pärt või Pärt Uusberg, Filharmoonia kammerkoor, Rahvusooper Estonia või Muusika- ja Teatriakadeemia, on riigis vajalik tagada laiapõhjalise alusega muusikaõpetus kui võrgustik. Selline, mille najal tipud tõusevad ja püsivad.

Milles siis probleem on? – võiks nüüd küsida kõrvaltvaataja. Laulupeod on ju olemas ja teater toimib. Ooper on rahvast täis ja kontserdisaalides kõlavad maailmaklassika kullafondi kuuluvad teosed.

Veel on see nii. Aga varsti ei pruugi enam olla. Alustame tipust – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on avalik-õiguslik kõrgkool oma seadusega. Otsa nim Tallinna Muusikakool, Elleri nim Tartu Muusikakool ja Tallinna Muusikakeskkool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad asutused. Kuid muusikakoolid, endise nimega lastemuusikakoolid, on kohaliku omavalitsuse halduses.

Praegu puuduvad igasugused võimalused kavandada või mõjutada niisuguste muusikakoolide tegevust. Omanikul, kohalikul omavalitsusel, on õigus muusikakool reorganiseerida või likvideerida, küsimata nõu või nõusolekut kelleltki. Keeruline on ka valdadevaheline pearaha arveldamine muusikakoolides õppijate osas.

Mõnigi andekas laps ei pruugi saada võimalust lõpetada oma koolitee, kui tema koduvald on teinud otsuse, et enam ei maksa noore õppija eest teise valla koolile pearaha. Väga palju sõltub siin kohaliku omavalitsuse juhtidest – neis omavalitsustes, kus majanduse vundamendina hinnatakse haridust, haritust ja kultuuri, leitakse kuitahes kitsastes oludes võimalus muusikakooli jätkamiseks ja muusikaõpetaja töötasu tõstmiseks üldhariduskooli õpetajate palgataseme kõrgusele. Õnneks selliseid omavalitsusi leidub nii Harju- kui ka Raplamaal.

On tarvis mõista, et nagu maja ehitus algab vundamendist, nõnda peab ka muusika alusharidus või põhiharidus pälvima meilt niisama palju tähelepanu, nagu üldharidus tervikuna. Kuid muusikaõpetaja palga võrdsustamist põhikooli õpetaja töötasuga ei ole ükski senine haridusminister pidanud kõneväärseks. Tihti ei saadagi aru, et muusikakoolis, s.t huvihariduskoolis, õpitakse samuti rangelt kinnitatud õppekavade järgi ja järgmisesse klassi viiakse õpilane üle alles pärast vastavate eksamite sooritamist. Niisiis ei ole sugugi tegemist käsitööringi sarnase koolivälise tegevusega, nagu võiks pealiskaudselt arvata.

Ent ometi – kuigi mitmetes koolides on koolitundidena olemas ka koorilaulutunnid, ei tasustata muusikaõpetajat sugugi võrdselt teiste õpetajatega, vaid hoopis madalama palgaga – huviringi tariifide järgi. Tihtipeale tehaksegi neid kooritunde lihtsalt missioonist. Sest laulupidu peab ju toimuma.

Muusikaõpetajate väärtustamine võrdselt teiste pedagoogidega – olgu see põhikoolis, gümnaasiumis või muusikakoolis – peaks olema riigi haridusjuhtidele üheselt mõistetav. Muusikaõppeasutuste taristud ja õpitingimused peavad olema heal tasemel ja arvestatavad, aga mitte muusikuid alandavad. Paraku pole sellest kuigi kaua aega möödas, kui vaidlused Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpuni ehitamise, s.t saali rajamise teemal leidsid vastuseks nipsakaid kommentaare, et «see olevat vaid raharaiskamine ja kasutatagu parem olemasolevaid saale, näiteks Nordea oma».

Kolme kooli ühismaja (Otsa kool, Muusikakeskkool, Balletikool) ehitusprojektist tõmmati maha ujula, sest muusika ja balletikooli kasvandikele «ei olevat seda ju mingil juhul tarvis», ehkki sama suurtesse tavagümnaasiumidesse pole olnud patt ka bassein rajada. Muuhulgas pole mainitud uuele koolile ette nähtud ka saali. Heal juhul õnnestub nn kolme kooli perel ehk ära oodata kauaigatsetud EMTA saal, et siis seal oma oskusi täiendada ja kogemusi saada edaspidiseks interpreedi elukutseks.

Libisesin taas ohtlikule betooniteemale. Ent ilma katuseta pea kohal, vaid õhukeses telgis kügeledes ei ole arvatavasti võimalik koolitada maailmatasemel muusikuid.

Ent betooni teemalt tagasi inimese juurde. Leian, et muusikaõpetuse võrgustik – see tähendab, professionaalsete muusikute koolitus peab olema osa riiklikust kultuurihariduspoliitikast. Haridusministeeriumil, kelle eelarves vastav valdkond figureerib, tuleb seista hea selle eest, et tegevus toimuks ühtses, erinevaid  astmeid toetavas ja tunnustavas süsteemis, sõltumata sellest, kas kool on riigi või kohaliku omavalitsuse valitsemisalas. Meenutagem siinjuures, et meie muusikakoolides alustab muusikuteed enamus tuleviku professionaalidest.

Olenemata sellest, et täna Eestis veel puudub ühtne muusikahariduse puu alates algastmest doktoriõppeni välja, on selle aluspinna ehk muusikakoolide tegevust juba 22 aastat vastutustundlikult ja professionaalselt koordineerinud Eesti Muusikakoolide Liit (EML). Ent sellest kahjuks ei piisa. Muusikaline alusharidus – alguste algus – tuleb lülitada võrgustikku, mis tagab tarifitseeritud kutsetunnistusega ja professionaali diplomiga õpetajatele võrdsed võimalused kõigi haridustöötajatega. Reformierakond on oma programmis seadnud eesmärgi kujundada Eestis terviklik muusikahariduse süsteem, mis sidustaks riigi-, era- ja munitsipaalmuusikakoolide, samuti ülikoolide tegevuse loogilise tervikuna.

100 aastat muusikaharidust Eestis on märkimisväärne saavutus. Professionaalse muusikahariduse mitmetasandiline võrgustik kui ühtne süsteem aitab koolitada nii harrastajaid kui hoida andekaid noori jätkuvalt muusikaelu keskmes. Selleks, et meie muusikakõrgkooli jätkuks üliõpilasi Eestimaalt ja et meie maailmakuulus traditsioon – laulupidu – kus kooride kõrval on oluline roll nii puhkpilli- kui sümfooniaorkestritel, kestaks igavesti.

Ja selle traditsiooni kestmine tähendab aga Eesti riigi kestmist.

Riigikogus avati Alisa Jakobi maalinäitus

16. veebruaril kell 16:00 avab kunstnik Alisa Jakobi oma näituse “Emotsionaalsed maastikud“ vol 2, Toompea lossis, Riigikogu hoone lõunatiiva 3. korruse galeriis.

Näitus koosneb peamiselt Muhu saarel loodud etüüdidest, kus sealne loodus ja atmosfäär osutusid kunstnikule suurepärasteks inspiratsiooniallikateks, edastab Riigikogu pressiteenistus.

Kunstinäitusega soovib autor esitleda inimese suhestumist loodusesse, avades ühe võimaliku vaatenurga läbi enda kogemuse. Valitud teosed väljendavad autori mitmetahulisi emotsioone teoste valmimise ajal.

Kunstnik kohtub oma teoste kaudu sügavalt sisemise “minaga”, mis väljendub maalide koloriidis ja tehnikates. Autor esitab endale küsimuse: “Kas loodus pakub lahendust emotsionaalsetele seisunditele?”

Kunstnik kujutab lõuenditel maastike, mis projetseerivad autori tundeelu. Tema teostes leidub erinevaid kujundeid, mis tulenevad kunstniku elust. Kas maalitud vaated on tegelikult loodus või hoopis pilt kunstniku elustenaariumist? Kunstniku valitud looduse motiivid jõuavad lõuendile juba uute tähendustena, millest on saanud maastike vaadete asemel hoopis isiklike emotsioonide peegeldus.

Teoste valmimisel on autor soovinud jätta kõrvale reaalsuse ja ta on lasknud fantaasial end haarata. Lõuendile jõuavad salapärased kujundid ja varjud, mis on tekkinud veidi juhusliku pintslitöö käigus. Sellest tingituna on näituse pealkirjaks “Emotsionaalsed maastikud”, mis on juhitud sisemisest jõust ja emotsionaalsetest tunnetest.

Loodus pakub inspiratsiooni ja lohutust, võimaldades kuulata oma sisemist häält. Tänapäeva urbanistlik elustiil on liiga kiire, mis jätab vähe ruumi endaga üksi olemiseks.

Alisa Jakobi lõpetas 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini erialal ja kaitses 2010. aastal magistrikraadi kunstiõpetuse erialal Tallinna Ülikoolis. Tegutseb kunstniku, graafilise disaineri ja alates 2010. aastast ka kunstiõpetajana Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses. Alates 2005. aastast Meedia Kunstnike Liidus, alates 2011. aastast EstSEA (kunstiõpetajate ühingu) liige.

Näitus koosneb kolmeteistkümnest maalist, mis on maalitud ajavahemikus 2013-2014.

Näitust korraldab Art Jakobi koostöös Riigikogu Galeriiga.

Näitus on avatud 13.02 – 27.02.2015

Jagame Tallinna kolmeks!

Täna ilmus Delfis minu arvamuslugu riigireformi teemal. See on koos kommentaaridega leitav siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/laine-randjarv-jagame-tallinna-kolmeks?id=70749893 

Eelseisvate valimiste kontekstis on riigireformi tegemise vajadus tõusnud üheks oluliseks kõneaineks. Ja kus iganes sellest räägitud on või räägitakse, kujutavad inimesed riigireformi all ette erinevaid protsesse. Mis on siis kõne all olnud?

Näiteks olen kuulnud arvamust, et riigireformi tegemise ainuke eesmärk on vabaneda Reformierakonnast.

Teised leiavad, et parim riigireform on eelkõige see, kui omavalitsuste tulubaasi maksimaalselt tõsta. Ehk siis lihtsalt võtta raha riigi ühiskotist ja jagada seda kõigile juurde. KOV-ile minev tulubaasi osa, mis täna on 11,6 protsenti, vajab kindlasti ülevaatamist, kuid eelnevalt on vaja arvutada, kui suurel määral seda on võimalik teha ja kas see on ainus võluvõti, mis omavalitsust aitab ning kas see ongi riigireformi sisu.

Mõni on endale armsaks mõelnud “tõmbekeskused” – olenemata sellest, et siiani on sama keskust tõmmatud maksuameti teemadega näiteks Põhja-Eesti osakonda ja politsei küsimustega lükatud hoopistükkis Läänemaa alla.

Reformierakond soovib teha uut valdade ja linnade seadust, mis määratleks eri suuruse ja tüübiga omavalitsustele erinevad õigused ja kohustused, sealhulgas paneks paika pealinna eristaatuse.

Räägime pealinnast

Meie pealinn Tallinn, eesotsas linnavalitsusega, vastandub järjepidevalt riigiga.
Tallinna lähivallad ja isegi veidi kaugemate maakondade vallad kannatavad täna Tallinna peremehetsemise all, kuna pealinna juhid mängivad vastutustundetult linnriiki. Selline suhtumine on kahjulik terve Eesti arengule.

Tallinn on haaranud ka Linnade Liidus omale juhtpositsiooni ning tegelikult ei kõla sellest liidust enam linnade vajadused, vaid Tallinna ülemvõimu ihalus.

Mäletan oma linnapeaks olemise aegadest, et Linnade Liidus oli kokkulepe, mille järgi Liidus oli juhtpositsioonil mõni väiksem kohalik omavalitsus. See on väga oluline, sest tunnistades tõsiasja, et Tallinnal ja nt Räpinal võiRaplal on absoluutselt erinevad valupunktid ja vajadused kohaliku omavalitsuse teemasid puudutavates küsimustes, võib arvata, et suur rullib väikesest üle igal juhul.

Ühesõnaga – olulise teemana tuleb rääkida ka nn pealinnaseadusest.

Riigireformi peakski alustama minu meelest sellest, et tasakaalustada Tallinn ülejäänud riigiga. Üks võimalus oleks näiteks jagada pealinn kolmeks.

Esiteks võiks taastada juba ammu unistatud Nõmme linna õigused, teiseks moodustada Lasnamäe nimeline 125 000 elanikuga uus omavalitsus ning ülejäänu tänasest Tallinnast ongi meie riigi elanike arvu arvestades päris heas proportsioonis olev riigi pealinn Tallinn.

Praegune linnapea jääks Lasnamäe linnapeaks, sest just sealt ta oma mandaadi KOV valimistel sai. Riik ei peaks aina tegema seadusi lähtuvalt sellest, et Keskerakond taaskord mingi JOKK skeemi raha väljameelitamiseks või “riik riigis” seaduse teeb. Usaldusväärselt oleks võimalik toetada riigi poolt ka noorte huviringe, muretsemata, et keskerakondlik pealinna valitsus riigi poolt antud toetuse omatahtsi ringi jagab või hoopis jagamata jätab.

Seejärel võiks üle vaadata Tallinna tasuta ühistranspordi teenuse. Tasuta sõidu võimaluse peab säilitama pensionäridele ja kõigile õpilastele ning üliõpilastele, kes teenust kasutavad, olenemata nende sissekirjutusest. Aga need lähivaldade elanikud, kes tasuta transpordi nimel sunnismaistena oma koduvaldadest Tallinnasse sisse kirjutasid, saavad oma tulumaksu taas koduvalda tagasi viia.

Igaüks võiks kuuluda oma koduvalda

Algatagem siis üheskoos liikumine „Tagasi koduvalda!“, mis tähendab, et igaüks olekski sisse kirjutatud sellesse valda, mida ta oma koduks peab.

Selle tulemusel normaliseerub tulubaasi jaotus, sest kodanikud tasuvad oma maksud just sellesse valda, kus teenuseid kasutatakse ja elatakse, mitte fiktiivselt sinna, kust tahetakse saada lisasoodustusi. Vallad saaksid reaalselt teada, palju maksumaksjaid inimesi neil tegelikult elab ning selle alusel planeeriksid oma arenguid ning koostööd ka naabervaldadega.

Tallinnal poleks enam „ülearuseid“ vahendeid, et teha maksumaksja arvel poliitpropagandat. Poliitikute reklaamimine peab hakkama saama erakonna rahadega ja Tallinna TV nimetatakse ümber Keskerakonna TV-ks. Siis paistab, kauaks seda TV-d jätkub. Lasnamäe LIPO osas küsitakse aga tulevase Lasnamäe linna elanike käest, kas nad soovivad seda ülal pidada Lasnamäe linna maksumaksja rahaga.

Tallinnast peab saama meie riigi väärikas pealinn. See on mu meelest riigireformi esimene ja väga oluline ülesanne.

Autor väljendab 8. veebruaril kirjutatud artiklis oma isiklikke seisukohti.

Visaku see esimene kivi, kellel kõik on sujunud probleemideta

Vastasin Ohmygossip.ee küsimustele, mis avaldati täna siin: http://www.ohmygossip.ee/articles/22333-riigikogu-esimene-aseesimees-laine-randjaerv-ohmygossip-eele-visaku-see-esimene-kivi-kellel-koik-on-sujunud-probleemideta?locale=et

“Iga isiku või pere majandusliku heaolu aluseks on iseenda töökus ja riigi üldine majanduskasv. Üksikisik peab oma finantsriske ja võimalusi hindama samamoodi nagu toimiv ettevõte või riik. Kulutada saab nii palju kui sisse tuleb ja mitte tibagi rohkem,” räägib Ohmygossip.ee’le Reformierakonna ridades taas Riigikokku kandideeriv Riigikogu esimene aseesimees, poliitik ja muusikapedagoog Laine Randjärv.

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Iga isiku või pere majandusliku heaolu aluseks on iseenda töökus ja riigi üldine majanduskasv. Üksikisik peab oma finantsriske ja võimalusi hindama samamoodi nagu toimiv ettevõte või riik. Kulutada saab nii palju kui sisse tuleb ja mitte tibagi rohkem.

Riik saab suurema sissetuleku poole liikumist kiirendada majanduskasvu toetava keskkonnaga, see tähendab vastavate seadustega (nt tööjõumaksude alandamisega), mille tuginevad avatud majanduse, ausa vaba konkurentsi seaduspärasustele, samuti riigi ning kohaliku omavalitsuse tasandil olevale tasakaalus eelarvele.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?

Maailmamajandus on omavahel väga tihedas seoses. Ühelt poolt mõjutavad seda riikide poolt 70ndatel-80ndatel aastatel võetud laenud, mida kasutatud püsikulude katteks ning selline olukord mõjutab täna riikide laenuvõimet ning pärsib investeerimisvõimalusi püsiväärtustesse.

Hetkel on väga ärev olukord julgeoleku kontekstis. See mõjutab suurtööstust, aga ka turismi valdkonda väga olulisel määral. Esmatähtis on stabiliseerida rahvusvaheline olukord Euroopas, see loob paremad majandustingimused nii Euroopa kui ka teiste mandrite riikidele.
Kriisist tulevad paremini välja ratsionaalselt kalkuleerivad, madala laenukoormusega riigid, kes on oma otsustes strateegiliselt kaugele ettemõtlevad.

Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?

Mitte teha liiga palju suuri plaane, vaid lähtuda olukorra võimalikkusest ning tegutseda pühendunult oma eesmärkide nimel.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?

Valdo Kalm ärimaailmas – nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil – suurepärane suhtleja, tark visionäär, hea inimeste tundja, kaastöötajatest hoolija ja juhina oskuslik meeskonna motiveerija.

Margareth Thatcher– eeskujud poliitmaailmas – oma valdkonna tipptegija ja müütide murdja .

Mis või kes pälviks tiitlit “Aasta ämber 2014”?

Ei tahaks ühtegi sündmust eriti välja tuua. Eks tegijatel ikka juhtub. Ja visaku see esimene kivi, kellel kõik on sujunud probleemideta.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?

Haridusse. Keeleoskusesse.

Keda peate kõige tugevamateks poliitikuteks Eestis?
Andrus Ansip. Jürgen Ligi.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures? Ja mis rõõmustab?

Rõõmustab see, et on olemas aatelisi inimesi, kes tegutsevad eesmärkide ja riigi nimel olenemata sellest, et otsused ei pruugi olla alati populaarsed. See annab lootust, et riiki ei tassita laiali.

Kurvastab, kui kõigile meeldida püüdmises unustatakse ära riigimehelikkus ning ollakse valmis „kolm tilka verd“ andma populismisaatanale. Masendav on, kui poliitikud omaenda isiku imetlemise seavad kõrgemale ülesandest, milleks nad kutsutud on.

Kui tähtis on teie jaoks tervis? Kas näiteks lause “ma pole aastaid puhkust välja võtnud” on asi millega uhkustada või näitab see pigem hoolimatust enda suhtes? Kuidas teie ennast “laete”?
Tervis on esmatähtis. Selleta ei suuda ju midagi ette võtta ning terviseprobleemid võivad muuta olematuks kõik saavutused professionaalses või isiklikus elus.

Mina laen ennast koos oma kooridega. Emotsioon ja füüsiline tegevus kooriproovis ning ülevad tunded kontsertidel või laulupeol võivad laadida mind pikaks ajaks.

Talupojatarkus on teenäitaja

[Juuru Valla Teatajas ilmus paari päeva eest intervjuu minuga. Olgu ta siin ka mujalt rahvale lugemiseks!]

Laine Randjärv on Juuru kihelkonna juurtega: isa Jüri Randjärv, Maaülikooli emeriitprofessor, on sündinud Vana-Kaius Allika talus. Vanaisa, ka Jüri Randjärv, elas oma elu lõpuni Kehtnas. Vanaema Alma-Madlise käis Juurus koolis, leeritati Juuru kirikus 1931. aastal. Laine on palju kordi käinud Juurus kohtumistel või esinemas. Ta oli ka üks „Mahtra sõja” ettelugejatest Eeru kõrtsi ees 2008. aastal, kui tähistasime Mahtra sõja 150. aastapäeva. Ka Järlepas Hakukeses viibides on põhjust mõelda tänuga Lainele. Vahest aga kõige suurem uudis on täna see, et 2015. aasta algusest alates on Laine Randjärv Juuru valla elanik. Kõigest mainitust ja küllap ka ajakirjaniku kutsumusest ajendatuna esitasin Lainele mõned küsimused.

Laine, mis arvad väiksest mõttemängust? Ütlen mõne märksõna, palun vasta kiiresti, kõige esimene mõte, mis sul selle sõna puhul meelde kerkib.

Proovime.

Niisiis – mets.

Mets on vägi. Ressursina. Teiseks, puud on juba visuaalses mõttes vägi. Väesalk, mis kaitseb.

Maastik?

„Siin oled sündinud, tasasel maal, siin on su rahu ja tasakaal.” Paul-Eerik Rummo. Tasase maa laul, millele Tormis viisi tegi. Eesti maastik annab rahu ja tasakaalu.

Naine?

Talu. Traditsiooniliselt öeldakse taluperemees. Aga peremees on kogu aeg ära, kuskil merede või maade taga. Kes talu üleval hoiab, on ikkagi naine. Naine kui koduhoidja ka erinevates kontekstides: talu, kodu, riik. Kui naine on asja juures, siis on see hoitud.

Mees?

(Pikk vaikus. Laine naerab).

Kas Mahtra sõda?

Tõesti, esimene visioon, ei tea miks, aga see mul tuli, et on üks salk mehi, kes kõnnib hangude või roigastega. Nad lähevad arvatavasti sõtta või pikale teekonnale. Mees on kogu aeg kusagile minemas. Rändama, otsima seitsme maa ja mere tagant oma õnne.

Rukkilill?

Riigi sümbol, nagu suitsupääsuke. Ilus, kui kasvab rukkipõllul. Rahvariide väega muster.

Järgnevalt mõni pikemat vastust eeldav küsimus.

Suhe Euroopasse on Eestis täiesti kaksipidine. Ollakse rahul, et riik on Euroopa Liidu ja NATO liige, seda küll. Aga rääkisin hiljuti ühe suurärimehega, kelle arvates Eesti on palju rohkem ära andnud, kui Euroopa Liit seda iganes on soovinud. Tema soov on, et mõnesid meie endi elu puudutavaid otsuseid langetataks ka kohapeal, mitte aga ei korrataks kõike ainult järele nagu papagoi. Teinegi näide. Kultuurifilosoof Valdur Mikita, kelle raamatud ja artiklid on alati TOP-is, ütleb – tsiteerin siin vabalt – rohkem soome-ugrit, rohkem oma peaga mõtlemist. Et kui soome-ugri ühendada globaalse infoga, saaksime parima tulemuse.

 

Olen Mikitaga absoluutselt nõus. Eestlase teenäitaja on talupojatarkus. Riigid ja rahvad on erinevad, mõned on väga isemõtlejad – saatku Euroopa pealegi oma direktiive, nemad kohapeal neid täita ei kavatse või siis täidavad osaliselt. Oma peaga mõtlemine on hea ja väga tarvilik, kui otsused puudutavad puhtalt kohalikku elu. Kui aga tegemist on oma interpreteeringuga näiteks finantspoliitika küsimustes, siis võib tulla katastroof, nagu juhtus Kreekas või ka mõnes muus Lõuna-Euroopa riigis, olgu see Portugal, Itaalia, mõnes mõttes ka Prantsusmaa. Tegelikult pole probleem ju sugugi Euroopa direktiivides, vaid selles, kuidas neid kohapeal täidetakse või tõlgendatakse. Meenub üks nali, et kui toiduasutuses kästi pesuruumi paigutada kaks kraanikaussi, pani eestlane igaks juhuks neli. Juurus, nii olen tähele pannud, on õnneks palju talupojatarkust – siin võetakse igas asjas härjal sarvist kinni ega tegelda rumalustega.

Oled küllalt kaua poliitikas olnud. Kui nüüd triviaalselt küsida – kas tõesti poliitika pakub kogu aeg uusi väljakutseid? Mis sind poliitikas kõige enam huvitab ja kas on tulnud mõnikord ka mõte ühel heal päeval see teekond selja taha jätta?

Kunagi kaugemas tulevikus saabub kindlasti ka poliitikast taandumise aeg, ent praegu on sellest vara rääkida, ma loodan.

Ehkki poliitiku amet võtab päris palju energiat, tunnen ma, et seda hetkel jagub. Oluline on ka see, et näen ikka, mille nimel tegutseda. Eesti ei ole valmis. Eriti see Eesti vajab tähelepanu, mis on pealinnast kaugemal. Olen kõigi poliitikas olnud 12 aasta jooksul seisnud piirkondade eest, mis on kaugemal Tallinnast – olgu see Kagu- või Lõuna-Eesti, olgu see saarte kultuuriruumi teema või meelelahutuslike võimaluste loomine Ida-Virumaal.

Riigikogu töö seob mind ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, olen Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juhina tegev Läänemeremaade parlamentaarses koostöös. See eeldab pidevat suhtlemist teiste riikide parlamentidega, lobby-tööd oma riigi huvides, keeleoskust, eri valdkondade tundmist, dokumentide koostamist jne. Kindlasti on vaja ka julgust, et esitada oma ideid mõjuvalt.

Kes sa täpselt oled Balti Assamblee parlamentaarses ühenduses?

Olin kuni 31. detsembrini president. Kuna assamblee presidendi koht vahetub igal aastal, siis andsin ameti 1. jaanuarist üle Leedu parlamendi esindajale. See toimub vastavalt  rotatsioonile. Praegu olen seal asepresident.

Tihti kurdetakse, et Balti riikide vahel puudub igasugune koostöö. Kuid Balti Assamblee näol see ju ometi toimib?

Üheksakümnendate aastate alguses oli see koostöö kindlasti märgiliselt suurema mõjuga, kas või tulenevalt Balti ketist, omariikluse taastamise värskest energiast, palju asju tehtigi koos, konsulteeriti omavahel elavamalt kui täna. Toona oli vaja ühekorraga palju seadusi teha, ka regionaalses mõttes tihti läbi rääkida. 20 aastaga on väga palju muutunud ja täna on esikohal pigem prioriteetsed huvid: üks Balti riik tahab rohkem arendada sadamaid, teisel prevaleerivad energeetika valdkonna huvid. Kui täna tahame rahvusvahelisel areenil tugevad olla, siis jõuline ja toimiv kooslus – Skandinaavia viis riiki ja meie kolm Balti riiki – on kindlasti väga hea võimalus. Põhjamaa kontekstis tugevdab meievaheline koostöö ka iga rahvusriiki üksikult, meie hääl on  kaheksakesi koos palju tugevam kolme häälest. Mina usun väga Läänemeremaade ühistegevusesse. Eesti on ise ka üks väike tubli Põhjamaa riik. Ja seetõttu oleme head partnerid ka suurtele – näiteks NATO riikidele.

Mis väga hästi toimib, on kultuurialane koostöö. Kolm Balti riiki on laulupidudega UNESCO kultuurpärandi nimekirjas, rahvuskeelte areng on vastastikku rikastav. Kultuuri valdkond ongi tegelikult see, mis erinevate riikide ja rahvaste traditsioonide ja väärtuste paljususes suudab ühiseks tegutsemiseks sildu ehitada.

President Toomas Hendrik Ilvese lauset „see, mis meid on siia toonud, ei vii meid enam edasi” on sageli tsiteeritud. Mis meid edasi viib?

Eesti tulevik sõltub sellest, kui hästi on meie peredel võimalik hakkama saada Eesti eri paigus. Väga oluline on luua kuitahes kauges paigas maal terviklik elukeskkond, mille tähtsaim nurgakivi on haridus ja teine toetav sammas on huvitegevus – vaba aja veetmine. Elu ei koosne ju ainult tööst ja saavutustest. Puhata ja ennast taastada on tarvis nii lapsel kui  täiskasvanul. Ma väga usun laulus väljendatud talupojatarkusesse: „Kuni su küla elab, elad sina ka.”

Viimane küsimus – miks Juuru?

Juuru kihelkonnas on mu esivanemate juured. See on kodu.

Küsis Sirje Endre

Siit leiate minu kirjutatud arvamusartikleid ja ülevaadet tööga seotud sündmustest