Näituse avamine Riigikogus

Täna sai pidulikult avatud näitus „85 aastat juudi kultuurautonoomiat Eestis“. Näitust on võimalik uudistada Riigikogu L-tiiva III korruse fuajees.

 

Riigikogu pressiteade : Toompea lossis saab näha väljapanekut „85 aastat juudi kultuurautonoomiat Eestis“

1926. aasta 6. juuni kujunes Eesti juutkonna elus tähtsaks päevaks – vastvalitud juudi kultuurnõukogu kuulutas välja juudi kultuurautonoomia Eestis, mille aluseks oli 21. veebruaril 1925. aastal Riigikogu pool vastu võetud kultuurautonoomia seadus.

Randjärv sõnas, et juudi kogukond Eestis on olnud läbi aegade üks tugevamaid ja juudi kultuurautonoomia loomine 1926. aastal tõestab seda kõige paremini. „ Juudi kogukond on suutnud luua terve rea asutusi: kooli, sünagoogi, muuseumi. Selle taga on suur töö ja suur tahe oma kultuuri, usku, traditsioone ja keelt õpetada oma lastele ja tutvustada teistele. Juudi kogukonna liikmed on rikastanud Eesti ühiskonda ja kultuurilugu läbi aegade ning nende inimliku hoolivuse ja ühtehoidmise traditsioon väärib järgimist. Juudi kogukonna ajalugu on osa Eesti ajaloost,“ lisas Randjärv.

Eesti juudi kogukonna esimees Alla Jakobson rõhutas, et Eesti oli ainus riik, kus seadusandlikus korras kehtestati vähemusrahvaste kultuurautonoomia. Tänutäheks selle eest kanti Eesti Vabariigi nimi 1. aprillil 1927. aastal Juudi Rahvusfondi Kuldsesse Raamatusse. Kultuurautonoomia nähtus on unikaalne mitte ainult Eestis, vaid terve maailma mastaabis. Midagi samast pole loodud ei Baltikumis ega Ida- ja Lääne-Euroopa riikides.

Näituse idee autor on Eesti Juudi Muuseum ja selle korraldas Eesti juudi kogukond.

Fotosid näituse avamisest saab vaadata:  http://fotoalbum.riigikogu.ee/v/2011/Naitused/Juudi+kultuurautonoomia/

Riigikogu pressitalitus

Margit Liivoja, 631 6353
margit.liivoja@riigikogu.ee

06.06.2011

Laine Randjärv: „Lapsed vajavad meie tähelepanu aastaringselt”

Täna, rahvusvahelisel lastekaitsepäeval kutsub Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond koos fondi patrooni Laine Randjärvega kõiki üles pöörama tähelepanu laste tervisele ja heaolule ning pingutama selle nimel 365 päeva aastas.

Iga sündiv laps on kingitus tervele Eestile ning hea tervis, vanemlik armastus ja üldine heaolu on lapsepõlve ja kogu edasise elu olulisteks alustaladeks, millele on õigus kõikidel lastel.

Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi patroonina pea kaks aastat tegutsenud Laine Randjärv kutsub kaasmaalasi üles märkama ja aitama abivajajat last: „Tänasel lastekaitsepäeval on eriti vaja pöörata tähelepanu sellele, et jutt lastest ja nende kaitsmisest ei jääks ainult sõnadeks. Hiljutine õõvastav uudis hooletussejäetud lastest, kellelt vanemate hoolimatus võttis lapsepõlve, oli häirekell, mis sunnib tõsisemalt küsima, kuidas parandada võimalikke vigu meie lastekaitsesüsteemis.

Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfondi nimel kutsun kõiki inimesi ametkondlikus või tavaelus rohkem MÄRKAMA. Märkama abivajajaid – olgu nendeks lapsed, noored või täiskasvanud. Ärge peljake sekkuda, kui näete lapsevanemate hoolimatust või suutmatust laste kasvatamisega hakkama saada, vanemavastutust kanda. Koos saame kõik midagi ette võtta laste ja noorte elamisväärsema elu nimel. Just see loob Eestile parema tuleviku. Lapsed vajavad meie tähelepanu, hoolivust, kaitset ja abi igal sekundil, mitte ainult lastekaitsepäeval.“

Pelgulinna Sünnitusmaja on Eestis üks suuremaid sünnitusmaju, kus näeb ilmavalgust peaaegu iga neljas Eestimaal sündiv laps. Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond, mis asutati 2000. aastal, annab heade toetajate abiga oma panuse selleks, et lisaks vanemate armastusele, asjatundlikele tohtritele ja hoolitsevatele ämmaemandatele oleks elu algusele toeks ka kaasaegne keskkond ja abivahendid moodsaimate aparaatide näol.

Lisainfo:

Eeva Kauba, SA Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond, tegevjuht

tel: 5552 8323, 666 5838

e-post toetusfond@synnitusmaja.ee

fond.synnitusmaja.ee/

Laine Randjärv: Eesti perede kaitseks (Postimees)

24.05.2011

Sotsiaaldemokraatide järjekindlad sõnavõtud vanemahüvitise alavääristamiseks väärivad samasugust tunnustust nagu tuppalennanud liblika katsed läbi aknaklaasi kevadisse loodusse pääseda. Tegelikku olukorda valesti hinnates tehakse otsuseid ja ettepanekuid, mis ei vii soovitud tulemuseni ega ole ülepea mõistlikud.

Ometi pühendas Urve Palo just sellele teemale, vanemahüvitise materdamisele, oma viimases Postimehes ilmunud artiklis terve kolmandiku. Asjata. Reformierakond on seisnud Eesti perede kindlustunnet tagava vanemahüvitise kaitsel ka riigile majanduslikult kõige raskematel aegadel ning teeb seda edaspidigi.

Tähtis on mõista: praeguse valitsuskoalitsiooni ning sotsiaaldemokraatide vaated Eesti perepoliitikale on väga erinevad. Valitsuse pere- ja rahvastikupoliitika kujundamiseks tehtud otsused on ennast õigustanud. Esimest korda taasiseseisvas Eestis ületas sündide arv mullu surmade arvu. Igal aastal sünnib tuhandeid lapsi rohkem kui enne vanemahüvitise süsteemi kehtestamist. Samal ajal on pidevalt vähenenud surmade arv. Lapsi sünnib rohkem ja Eesti inimesed elavad kauem. See näitab, et peresid ja inimeste elujärge puudutavate otsustega ollakse õigel teel.

Sotside perepoliitika alustala – massiivsete maksutõusude ja ümberjagamiste katsetamiseks ei ole valijad õnneks mandaati andnud. Tuleb aga meenutada, et nende rahanduspoliitilised katsetused oleksid Eesti euronõuete täitmiseks vajalikud sammud peaaegu nurjanud. Ometi sai just euronõuete täitmine üheks teguriks, mis hoidis meie riigi rahanduse tugevana, vältis riigi võlaorjust ja tõi uue kiire majanduskasvu, mille viljad – uued töökohad ja riigile laekuv maksuraha – süvendavad kõigi Eesti inimeste jõukust ja kindlustunnet.

Vanemahüvitise arvestamise alused on püsinud stabiilsena üle kuue aasta. Süsteemi ei tohi muuta, sest iga tulevane ema või isa on saanud arvestada, et vanemahüvitis sõltub tema palgast ning arvestatakse välja matemaatiliselt, mitte mõne poliitiku suva järgi. Ei tänastel ega tulevastel lastevanematel ei lasu poliitilist riski, et eelarvevahendite nappuse korral määratakse vanemahüvitiseks väiksem summa, sest hüvitise miinimummäär sõltub miinimumpalgast ja maksimummäär üle-eelmise aasta keskmisest palgast. Miinimumpalk lepitakse kokku sotsiaalsete partnerite vahel, keskmine palk on arvutuslik, neid ei otsustata suvaliselt. Kui süsteem muutustele avada, lüüakse sellega pöördumatu auk perede kindlustundele.

Vanemahüvitise toel on sündide arv aastas kasvanud veerandi võrra. Eraldi väärib tähelepanu, et on kasvanud haritud ja edukalt tööelu elavate naiste arv, kes tahavad ja saavad lapsega esimese pooleteise eluaasta jooksul kodus olla. Vale on sotside suhtumine, et riik peaks vanematele pakkuma tehingut: maksame vanemahüvitist kõigile võrdselt, ehk sündivus tõuseb ja rohkem lapsi hakkab sündima emadel, kes muud eneseteostuse viisi ei leia. Reformierakond soovib, et lapsed sünniksid tervetesse ja tugevatesse peredesse. Olemasolev süsteem, mis seda toetab ja on ennast tõestanud, on ainuõige. See ei välista edasi arendamist ning laste sünnitamist-kasvatamist saab täiendavalt väärtustada. Seda ka tehakse.

Koalitsioon on kokku leppinud ringiraha kehtestamises kohe kui riigi majanduslikud võimalused seda lubavad. Vaadates majanduskasvu ja maksulaekumisi saame olla kindlad, et see juhtub peatselt. Koostöös omavalitsustega soovib riik tagada lastehoiuvõimaluse kõigile lastele ajaks, kui lapsevanemal taas tööle minna tuleb. Just lasteaiakohtade puudus vähendab vanemahüvitise mõju perede kindlustunde loomisel. Lasteaiakohtade nappus valitseb peamiselt linnades ja nende lähiümbruses. Eriti karjuvalt hakkab silma Tallinna linnavõimu soov probleemi olematuks väita. Reformierakond algatas kriisi eel programmi Igale lapsele lasteaiakoht, mille kaudu andis valitsus omavalitsustele miljeneid kroone uute lasteaiakohtade loomiseks. Tallinn vastas sellele oma lasteaedadele mõeldud investeeringute nullitõmbamisega. Nii Keskerakonnaga koalitsioonis olles, kui tänaseni linnavolikogus juhtivatel ametikohtadel töötavate sotside endi panus lasteaiakohtade kindlustamise osas jäi ja on siiani vaid deklaratiivne.

Koalitsioon soovib toetada ka noorte vanemate pensionikogumist vanemahüvitise maksmise ajal kehtestades 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni lapsevanemale lapse kasvatamise eest ja makstes 4 protsenti sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult vanema II pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Nii tagame, et lapsega koju jääv vanem ei kaota ka rahaliselt, vaid vastupidi – riik investeerib juba uue ilmakodaniku sünniga ema või isa pensionipõlve.

Väga õige on Urve Palo arvamus, et 300kroonine lapsetoetus on ajale jalgu jäänud. Reformierakond on samuti arvamusel, et peretoetuste süsteem vajab reformi, et see toetaks rohkem neid, kes abi vajavad, ning raha ei jagataks valimatult nendele, kes ise hakkama saavad. Lastetoetusi saab jagada kas kõigile või piisavalt. Mingil imelikul põhjusel on sotsid alati eelistanud kõigile jagamist selle asemel, et jagada abivajajatele piisavaid toetusi. Õigluse taotlemine läbi üldise vaesestamise kuulub ühte teise ajastusse.

Kevad on alati olnud ilus aeg, kus paljud noored üksteist leiavad ja kogu eluks kokku jäävad. Kindlasti läheb nõnda ka sellel kevadel. Armastusest sünnivad lapsed vaid peredes, kus on kindlustunnet. Mida rohkem on seda kindlustunnet, muuhulgas majanduslikku, seda enam sirgub Eesti kodanikke, kes riiki, rahvust, keelt ja kultuuri edasi kannavad. Hiljutine vanaemaks saamine tegi mulle palju rõõmu, kuid andis samal ajal ka mõista, et Eesti elus on saabumas uues ajajärk. Meil on peale kasvamas juba teine põlvkond, kes on elanud kogu oma teadliku elu vabas Eestis. Uued, vaba Eesti põlvkonnad peavad esmalt avastama, kes nad on, ja leppima kokku, millised on ühised sihid. Poliitikute asi on oma otsustega tagada, et need põlvkonnad sünniksid. See on tänasel valitsusliidul kindlalt meeles iga päev.