Elamusspordipäev Rae vallas

3. septembril korraldasime Rae vallas, Peetri alevikus toreda sportliku perepäeva elamusspordikeskuses Spot of Tallinn. Kohal oli Tuuribuss ja Pannkoogikohvik. Spot of Tallinna saalis sai näha erinevate spordialade demosid. Kohal olid karatekad, kulturistid, joogatreenerid, BMX ratturid, trikiratturid ja rulluisutajad, Tai poksi õpetajad, akrobaadid. Päeva lõpetas kõigi lemmik Grete Paia. Päeva juhtisid Madis Milling ja Henri Ausmaa

Pilte sündmusest näeb siit: https://www.dropbox.com/sh/8ck1xrw15vo1smi/AAAGJIHK8o4ny0bQOZDc8yp-a?dl=0

Tugeval Rael on tundlik vaim

See oli mõned kümned aastad tagasi, kui me ehitusmalevas õdusatel õhtutundidel lõkke ümber tasasel häälel laulsime „Kuni Su küla veel elab, elad sina ka!”
Peetri, mis on minu kodukoht, pole enam mõnda aega küla, selle sõna otseses mõttes. On hoopis juba alevikuks kasvanud. Ent Rae vallas olevad külad ja alevikud omavad igaüks just seda mõnusat kogukonna ja elamise tunnet, mis lubab siinset igapäevaelu võrrelda nostalgilises laulus kõlanud emotsiooniga.

Sotsiaalvõrgustikus, populaarses Facebookis, on meie külakogukondade grupid arvukad. Lisaks naabrivalve sõnumitele on arvukalt teateid, mis seotud erinevate kultuurisündmuste kuulutamisega. Eriti hea meel on sellest, et Rae Kultuurikeskus on uue juhataja Toomas Aru eestvedamisel saanud sellise hoo sisse, et seal toimuvat võib suisa metropoli kultuurikalendritega võrrelda.

Kevad on aruandluse aeg. Igal nädalal esineb siin-seal valla kollektiive, et näidata kaaskondlastele, mida talve jooksul õpitud.
Oli rõõm ja au märtsikuus žüriiliikmena kaasa elada Rae huvikooli neidudele, kes Jõgeval Alo Mattiiseni päevade võistulaulmisel tublilt esinesid. Samuti tahan kiita nii noorte kui täiskasvanute koorilaulu harrastajaid ning rahvatantsijaid, kes kõik väga visalt on aasta läbi proovides käinud ning külalistele Klunkeril rõõmsalt esinesid.
„Mis on Klunker?“, küsib ehk mõni hiljuti valda elama asunud noor pere.
See on üks fantastiline, kõrgel tasemel korraldatud kultuurisündmus, kus kaasatud hulgaliselt tegijaid. Tegijaid selle sõna otseses mõttes. Kuhu saavad tulla nii noored kui vanad, külalised kaugelt ja lähedalt. Ja kes veel sel aastal kohale ei jõudnud, varuge järgmiseks kevadeks juba aeg kalendrisse valmis.
Olen väga rõõmus ja uhke, et minagi olin sellesse valla aasta arvukama osalejaga sündmusesse kaasatud.

Lisaks toredatele inimestele ja tublidele kultuurijuhtidele pole vähetähtis ka see, et meie kollektiividel on, kus esineda. Uues Järveküla koolis on suurepärase akustikaga saal, Rae Kultuurikeskus on esinemistingimuste poolest aga täiesti võrreldav nii mõnegi pealinnas asuva kultuuriasutusega. Nende ruumide suur eelis on, et siin saab korraldada väga eriilmelisi üritusi – olgu see teatrietendus, koorikontsert või popmuusika sündmus.
Kuna valla erinevatesse huviringidesse saab registreerida hõlpsalt – interneti teel – ning samuti peredel taotleda vajalikke toetusi – siis mõelge koos lastega läbi ja leidke kindlasti uueks hooajaks endale mõni meelepärane sportlik tegevus saalis või staadionil, huvikoolis või mõnes kooris ning pange ennast kirja.
Kõik meie Rae valla külad, neis tegutsevad inimesed ja kultuurikollektiivid loovad koduvalla näo ning on usutavaks visiitkaardiks nii Harjus kui terves Eestis.
Eesti riigi kaugema tuleviku tervikuna määrabki see, kas ja kuivõrd tähtsustame haridus- ja kultuurikorraldust valdades ja linnades. Leian, et Rae vallas on kultuur au sees, see aitab luua ühist mõtteruumi ning loob tugeva aluse noortele oluliste väärtuste kujunemiseks.

Tugevuse tunnus on hoolivus. Vaimsete väärtuste hindamine ning tuntav kodutunne innustab mind kandideerima Rae valla volikokku, et anda oma teadmised ja aeg, oskused ja energia meie kultuurielu toetamiseks ja veelgi põnevamaks loomiseks.

Ja lõpetuseks üks üleskutse – iga kogukond on tugevam kui ollakse ühe mütsi all. Selleks mütsiks võiks olla valla tunnuslause. Parima tunnuslause saame seda ühiselt valides. Laseme siis vaimul lennata ja leiame koos tunnuslause, moodsa nimega slogani, millega Rae vald võiks Eesti Vabariigi 100-le sünnipäevale vastu minna. Tugev Rae vald – see on meie eesmärk.

Minul ei ole eestlaste pärast häbi

Artikkel on ilmunud Delfis
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laine-randjarv-minul-ei-ole-eesti-rahva-parast-habi?id=72498953

„… ja kõigest on puudu – küll märjast, küll kuivast“ kõlavad Debora Vaarandi sõnad Arvo Ratassepa meekoorilaulus „Eesti mullad“.
Minu hinnangul kirjeldab see lause parimal moel hetkel meie ühiskonnas toimuvat. Ikka on millestki puudu ja midagi on liiga palju. Olgu siis materiaalset või emotsionaalset. Viimasel ajal on kogu rahva nimel või terve rahva kohta aina sõna võetud ja hinnanguid antud. Puudust on tunda aga üksteise mõistmisest, kuulamisest ja kuulmisest. Ükskõik mis tasandil.

Mitmed väärikad avaliku elu tegelased on asunud kogu eesti rahva pärast häbi tundma. Tegemist on mu meelest liigse üldistamisega. Ei saa ühe mütsiga lüües hukka mõista tervet rahvast nende väljaöeldud arvamuste või tunnete eest, mis erinevatel inimestel täiesti loomulikult olemas on. Hirmud, armastus ligimese vastu, altruism, rahulolematus, vaimustumine lemmiktegevustest ja pühendumine lähikondlastele – igaühes meis väljenduvad need tunded individuaalsel moel.

Ma ei kiirusta hukka mõistma kedagi, kes kardab ühiskonnas asetleidvaid ja igapäevaselt meie ühiskonnale tundmatuid ja arusaamatuid protsesse. Jutt on muidugi pagulasteemast. Arvatavasti on hirmude põhjuseks ikkagi puudulik kogemus ja ebapiisav informatsioon. Mis siis, et sündmuste keerises olijatele tundub, et räägitud on kogu aeg ja võib-olla isegi juba pigem palju. Need teemad on praegusel moel ajalooliselt meile tundmatud. Ja seda ei saa hukka mõista.
Mu meelest pole mõtet võrrelda või eeskujuks tuua nõukogude anneksiooni eest põgenenud inimesi 1940. aastatel ega tegelikult ka nõukogude võimu vägivaldset migratsioonipoliitikat tänasel päeval maailmas meie silme all lahtirulluva massilise hädaolukorraga. Praegune situatsioon on täiesti teistsugune ka seetõttu, et põgenevate inimeste ning vastuvõtvate maade kultuuriruumid, usk või uskmatus ja ajaloolised traditsioonid on erakordselt erinevad.

Ma ei kiirusta hukka mõistma inimest, kes on valmis täna sõjapõgenikke Eestimaal vastu võtma ja soovib seda teha kogu südamest. Sest see on humaanne. Ma ei lahterda neid, kes leiavad, et Eesti peaks rohkem panustama pagulaskriisi lahendamiseks, Eestimaa mahamüüjateks. Mulle meeldis David Vseviovi mõte pühapäevahommikuses Anu Välba saates, kus ta ütles, et tema jaoks ei olegi olemas mõistet „pagulased“, vaid et tegemist on lihtsalt inimestega, kelle probleemid vajavad lahendamist ja et pagulaste hulgas on tõepoolest ka väga erinevaid isiksusi oma eripäradega nagu igas ühiskonnas. See sõltub inimeste väärtushinnangutest.

Ma saan oma rahva, Eestimaa inimeste kohta uhkusega öelda, et ajalooliselt on olenemata kõigest ja vaatamata kõigele suudetud hoida ja säilitada oma keelt ja kultuuri. Tasakaalukuse, talupojatarkusega ja rahumeelsusega. Lähiajaloost on näide laulupidude rollist, kus kohustusliku nõukogude võimu ülendava repertuaari kiuste osati kavasse lülitada meelega ja „kogemata“ teoseid, mis meie vaimujõudu üleval hoidsid. Ja ma ei arva, et see on häbiväärne. Üks ei peaks segama teist. Oma kultuuri hoidmine ja julgemine selle eest seista ja selle pärast muret tunda, ei tähenda automaatselt kõige muu vihkamist.

Viktoria Ladõnskaja tsiteerib oma äsjailmunud raamatus „Poliitpäevik“ Juhan Partsi, kes defineeris rahvusriiki sõnadega: „Eesti on rahvusriik… Kuid rahvusriigis ei vastandu erinevad rahvused“ (lk 51). Olen selle mõtteviisi poolt sada protsenti. See käib nii nende 191 rahvuse esindaja kohta, kes juba täna elavad Eestis, kui nende kohta, kes siia edaspidi tulevad. Asi ei ole rahvuses. Asi on inimeses ja tema suhtumises teistesse inimestesse.
Ja seepärast pole mul häbi eestlaste või eesti rahva pärast. Mul on häbi vaid nende üksikisikute pärast, kes inimeste teadmatusest tulenevat hirmu ära kasutavad ning oma ambitsioonide saavutamiseks kodakondseid üksteise vastu õhutavad.
Tsiteerin lõiku ühe kooliõpilase sulest, kes kirjutas elust Eestis ja oma lootusest edaspidiseks: „Suurelt rõhutan, et eestlased on laulurahvas ning koos laulmine ühendab meid, seega laulame rohkem!“ Võib esmapilgul ehk mõnele lugejale tunduda triviaalsena, kuid ma ei alahindaks seda üleskutset. Kooslaulmine on aidanud meil seista meie ühiste väärtuste eest.
Peaksime siit edasi jõudma ka koosmõtlemise ja mõistmiseni.

Leian, et taas oleks aeg au sisse tõsta arutelud elu väärtuste üle. Igasuguste väärtuste üle, sest need määravad meie elu kvaliteedi tegelikult. Usaldus, ustavus, usaldusväärsus. Ja armastus. Selle sõna kõige üldisemas tähenduses.

Usaldada või mitte usaldada, selles on küsimus

Tarkusepäeval, 1. septembril armastame rääkida koolitarkusest. Algab kool, uus õppeaasta, semester, veerand, mil peale suvevaheaega taas tarkust taga nõutakse.
Poliitikakoolis tuleks aga mu meelest keskenduda enim elutarkuse taganõudmisele.
Eeloleva sügise hariduspoliitika põhiteemaks on õpetajate palgaraha. Õpetaja teadmised, elukogemused ja elutarkus on tegelikult meie riigi tuleviku nurgakivi. Usun, et see veendumus on kogemuslikult olemas igaühel, kes koolitunnistuse kunagi on kätte saanud.
Eesti õpetajad on väga pühendunud, kuid nad peavad olema ka motiveeritud ja tunnustatud. Palk on hinne õpetajale. Kui aga töö on hästi tehtud ning hinne põhjendamatult madal, ei ole see ju aus.

Tahan juhtida tähelepanu faktile, et mõiste „õpetaja“ all ei peaks me tänapäeval rääkima mitte ainult põhikoolis ja gümnaasiumis tunde andvast inimesest, vaid arvestama meie laste juhendajatega kõikidel haridustee etappidel. Koolitee algab alusharidusest, mille võtmeisikuteks lisaks lastevanematele on lasteaiaõpetajad. Eelmisel sajandil nimetati neid lasteaiakasvatajateks, ent tänaseks mõistame, kui olulised on teadmised ja oskused, mida süsteemselt antakse juba maast madalast ning seetõttu on ka lasteaedades töötavad inimesed justnimelt õpetajad.
Õpetaja on see, kes aitab õppida, omandada samu oskusi, teadmisi ja vilumusi, mis tal endal on ka oma õpilasele. Ning õpilane peab tundma, et tal on seda kõike väga vaja.

Alus- ja põhihariduses on järjest tähtsamateks inimesteks muutunud eripedagoogid – logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. Üldhariduse kõrval on laste arenguks vajalik mitmekülgne huvialaharidus. See kõik on üks terviklik süsteem ja inimesed, kes töötavad meie lastega on kõik õpetajad.

Seepärast peame tunnistama, et meie riigis kuni kõrgkoolini antava hariduse rahastamine, mis täna on jagunenud riigi ja kohalike omavalitsuste vahel olenevalt kooliastmest ja kooli liigist, paneb ühe ja sama eesmärgi nimel ja sisuliselt samas valdkonnas töötavad inimesed väga ebavõrdsesse olukorda.

Lasteaiad ja huvikoolid on kohaliku omavalitsuse rahastada. Põhikoolides ja gümnaasiumides töötavad pedagoogid saavad palga riigilt, samas kui eripedagoogide palk on ka neis astmetes linnade ja valdade õlul. Majade ülalpidamine ja selle haldamisega tegelevate inimeste tasustamine on samuti kohaliku omavalitsuse kohustus, välja arvatud riigigümnaasiumites.

Kui räägime õpetajate töötasu alammäära tõstmisest , siis tegelikult püüdma ka kõigi haridusvaldkonnas töötavate inimeste palga jõudmiseni omavahel võrreldavale tasemele.
Siinkohal tulebki teemaks usaldus. Usaldus kohalike omavalitsuste suhtes. Usaldus oma riigi ja tema rahva suhtes.

Olemuslikku määramist vajaks, mis raha täpselt on toetusfondis asetsev haridustoetus. Kas see on haridus- ja teadusministeeriumi poliitika korraldamise instrument või omavalitsusele piisava tulubaasi tagamise instrument, võimaldamaks neile seadusega pandud kohustuslikke ülesandeid täita ja otsustada kohaliku elu küsimuste lahendamise üle ise.

Lääne kultuuriruumis on toetusfond valdavalt omavalitsusele tema ülesannete täitmiseks loodud tulubaasi allikas, mille kasutamise üle otsustab kas täielikult või valdkonna piires omavalitsus. Kesk- ja Ida-Euroopas on see tsentraalselt riigi kontrollitud ning omavalitsustel raha kasutamise ja suunamise üle otsustamine suuresti piiratud.
Kevadisel kultuurikomisjoni kohtumisel kohalike omavalitsusliitude – Linnade Liidu ja Maaomavalitsuste Liiduga oli teravaimaks teemaks küsimus, kui detailselt peaks riik omavalitsusele ette kirjutama valdkonda laekuvat raha, mis tegelikult on osa just nendessamades omavalitsustes elavatelt maksumaksjatelt riigi eelarvesse laekuv tulu.

Endise linnapeana ja toetudes oma hilisematele ametialastele kogemustele olen solidaarne kohalike omavalitsusjuhtidega, kes ootavad riigilt suuremat usaldust ja võimalust teha haridusvaldkonna otsuseid kohalikest oludest ja vajadustest lähtuvalt. Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on subsidiaarsus-printsiip, mis tähendab, et ülesandeid tuleb täita elanikule võimalikult lähedal asuval avaliku halduse tasandil, et sellega oleks tagatud ressursside kõige efektiivsem kasutus, vastutus ja reageerimistundlikkus.

Missugused oleksid usalduse plussid? Kohalikele omavalitsustele õiguste ja vastutuse andmine otsustada oma ülesannete täitmiseks minevate vahendite üle soodustab säästlikemate ja kohalikku kogukonda sobivaimate lahenduste otsimist. Suureneb nende endi otsustusvabadus ja iseseisvus, saabub pikaajalisem kindlus oma kohalike ülesannete katteallikate osas, võimaldades neil seeläbi teha ka strateegilisi kaugemaid plaane tulevikuks. See omakorda võimaldab kohapeal kaaluda alternatiive, kas pidada ebaefektiivsemat kooli või maksta kinni õpilaste liikumine keskusesse.

Kokkuvõtvalt võimalikust muutusest rääkides – vastutus valdkonna korralduse eest liigub lisaks de jure ka de facto kohalikule tasandile ning riigil kaob vajadus vastutada ning jageleda iga kuluartikli üle üldhariduskoolides. Pole ka vähetähtis, et omavalitsustel tekib reaalne vastutus selle eest, palju raha õpetajate palkadeks nad saavad ja soovivad suunata ning kuidas ja kas muuta atraktiivsemaks oma valla hariduselu näiteks huvikoolide toetamisega. Sõna „õpetaja“ all mõeldakse siis sel juhul lisaks kooliõpetajatele ka lasteaedades töötavaid pedagooge ja eripedagooge, huvialahariduse õpetajaid muusika- ja kaunite kunstide ning spordikoolides, tugispetsialiste üldhariduskoolides.

Usaldades kohalikke omavalitsusi ja neile tegelikku sisulist otsustusõigust oma linnas või vallas võimaldades, on ka nende ülesanded arusaadavamad ja vastutus selgem.
Sellise elutarkusega soovin alustada uut kooliaastat ja tervitada tarkuse taganõudjaid ning neid, kes meile tarkust lahkelt jagavad – kõiki meie õpetajaid!
Olge terved ja olge tänatud!

http://arvamus.postimees.ee/3311807/laine-randjarv-usaldada-voi-mitte-usaldada-selles-on-kusimus

Kuidas jagada “ringiraha”?

Artikkel ilmus Õhtulehes
http://www.ohtuleht.ee/681909/laine-randjarv-muudame-huvihariduse-kohustuslikuks

Juba kolmandas koalitsioonilepingus on mainitud vajadust toetada laste huvitegevust. Kahel korral on vajaduse nimeks olnud ringiraha, praeguses dokumendis aga lihtsalt laste huviharidus. Eelmistel koalitsioonidel pole see otsus kahjuks finantsolukorrast tulenevatel põhjustel realiseerunud. Seekord otsustati riigieelarve strateegias vajalikud summad aegsasti reserveerida.

Raha kahe aasta pärast

Keerulisem on olukord aga rakendusotsustega. Kuidas täpselt alates 2017. aasta sügisest planeeritud 15 miljonit eurot peaks jõudma iga lapseni? Jagades selle summa kõigi Eestis elavate 6–19aastaste laste vahel, saaks igaüks umbes kuus eurot kuus. Kuidas täpselt garanteerida, et planeeritud toetusraha kindlasti huvihariduses osalemiseks suundub?

Enne kui asun ringiraha jagamise võimalike lahenduste pakkumise juurde, lubage mul jagada oma emotsioone äsjatoimunud meeste tantsupeost Rakveres. Tantsisid vanaisad, isad ja pojad. Mul oli tantsuetendust vaadates liigutuspisar silmas. Mõtlesin, et võib-olla on mõne lapse jaoks suurte meestega tehtud tants, kus poisikesi muusika rütmis hüpitati, ainuke võimalus tunda isalikku lähedust ja soojust. Mõtlesin, et need koolipoisid, kes platsil tantsujalga keerutavad, ei kasva kunagi vägivaldseks.

Tänases koolielus on üheks suurenevaks probleemiks koolikiusamine ja koolivägivald. Selle ennetamise üheks meetmeks võiks olla ehk kohustuslik huvitegevus? Minul on küll selline usk, et huviringides osalevad lapsed oskavad olla üksteise suhtes lugupidavad, hoolivad ja ei püüa üksteist erinevuste pärast alandada.

Mis oleks, kui kooli õppekava sisaldaks näiteks kohustuslikku rahvatantsu, koorilaulu või jalgpallitrenni? Ja õpetajad, kes neid ringe juhendavad, mis tegelikult on ju ainetunnid, oleksid tasustatud võrdselt kõigi pedagoogidega. Kahetsusväärselt ei peeta praegu koolikooride või rahvatantsurühmade juhendajaid muude ainete pedagoogidega tasustamise poolest samaväärseks.

Huviringi juhile palka

Mu meelest peaks ringirahaks planeeritud summa ühekaupa laialijagamise asemel sporditreenerite ja huvialaõpetajate, rahvatantsu juhendajate, koorilaulutundide andjate ning kaunite kunstide koolide õpetajate palga tõstma samale tasemele praegu pedagoogidele mõeldud palga alammääraga.

Miks oleks huvihariduse raha sihtotstarbeline suunamine kasulik? Esiteks poleks vaja korraldada tohutut administreerimist ja arutada, kuidas täpselt see kuus eurot kuus iga lapseni toimetada ja kas see raha ikka temani jõuab või kaob see bürokraatia koridoridesse.

Teiseks on üheks suuremaks mureks maakohtades õpetajate-ringijuhendajate puudus. Me võime küll planeerida igale potentsiaalsele huviringi minejale teatud rahasumma, aga mis teha siis, kui pole ringi, kuhu minna? Kui pole ühtegi inimest, kes tahaks seda ringi juhendada, sest palk juhendamise eest on olematu?

Mõistlikum olekski huvitegevuse toetamine korraldada sihtotstarbelise toetuse kaudu kohalikele omavalitsustele, et need saaksid oma linnas või vallas teha otsuseid vastavalt vajadusele. Nii oleks võimalik paremini väärtustada seda ringijuhendajate missioonirohket tööd, mida tehakse paljudes Eestimaa nurgakestes tihtilugu vabatahtlikkuse alusel. Kohustuslik kultuurne vaba aja veetmine kasvataks viisakaid noormehi, rõõmsameelseid neide, võistlustest ja üksteisest lugupidavaid inimesi, kel poleks mõtteski kiusata koolis nõrgemaid.

Eestil on olemas pikaaegne, peagi 150. aastapäeva tähistav traditsioon – laulu- ja tantsupidu. Tõstame meie laulu- ja tantsuõpetajad samale pjedestaalile teiste pedagoogidega, rakendame neid väärikalt ja uskuge, meil sirguvad tänu sellele kodumaast ja tema kultuurist ning üksteisest lugupidavad inimesed.

Treenerite atesteerimise ja tasustamise teemaga on juba õnnestunult algust tehtud. Sellega tuleb kindlasti edasi minna ja hinnata väärikalt ka spordi valdkonnas noortega tegelevate juhendajate tööd.

Kokkuvõtteks tahan üles kutsuda – panustame huvitegevuse toetamiseks planeeritud raha üksikisikule laialijagamise asemel huvialakoolide ja huviringide juhendajate väärikasse tasustamisse. Nii kultuuri kui spordi valdkonnas. Võidavad kõik.

Vajadus tugispetsialistide teenuste järele on jätkuvalt terav

1. juunil jõudis riigikogu kultuurikomisjon erivajadustega õpilaste õppekorraldust arutades seisukohale, et riik vastutab erakoolides spetsiifilist eriõpet vajavate hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamise eest.

„Riik tagab koolide asutamise ja nende pidamise nägemis- ja kuulmispuudega ning liikumispuudega õpilastele, kellel on lisaks hariduslik erivajadus. Hariduslike erivajadustega õpilaste õppeks on vaja teha kohandusi õppekavas ja õpikeskkonnas, et tagada kõigile võimalus õpingutes osalemiseks ja individuaalseks arenguks,” ütles kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv.

Kultuurikomisjonis leiti, et õppest väljalangemise vähendamiseks on vaja tõhustada tugispetsialistide ning kutse- ja karjäärinõustamise kättesaadavust.

Kultuurikomisjoni esimehe sõnul on koolide vajadus tugispetsialistide teenuste järele jätkuvalt väga terav. „Et koolis oleks kättesaadav vähemalt sotsiaalpedagoogi tugi, tuleb leida paindlikumaid lahendusi kui teenuse ostmine maakondlike Rajaleidja keskuste kaudu,” ütles Randjärv.

2013/2014. õppeaastal tegutses Eestis 42 hariduslike erivajadustega õpilaste kooli: neist 23 riigikooli, 13 munitsipaalkooli ja kuus erakooli.

Allikas: Õpetajate Leht
http://opleht.ee/23463-vajadus-tugispetsialistide-teenuste-jarele-on-jatkuvalt-vaga-terav/

Laine Randjärv: vajame kultuurseid inimesi nagu õhku!

Kas loovust saab endale raha eest osta ja kas loovus on müüdav? Mis on loovalt toimiv majandus ja kas sellest võiks meie riigile kasu olla? Endine kultuuriminister Laine Randjärv kirjutab Postimehe arvamusportaalis loovast majandusest ja majanduslikust loovusest.
2011. aastal rääkis Garri Raagma Narva fookusseminaril unelmate ühiskonnast. Ta väitis, et täiusliku maailma võtmeks on elamuste ja emotsioonide tootmine ning tarbimine.Selle keerulise sissejuhatuse mõte on lühidalt järgmine: loovust tuleb hakata arendama maast madalast, sest meie riik vajab eluspüsimiseks kultuurseid inimesi nagu õhku.Majandusliku kasu otsimine loovusest võib mõnel puhul õnnestuda ja vajalikukski osutuda, aga loov suhtumine majandusse, õigemini üldistus- ja analüüsivõime kasutamine lisaks täppis-matemaatilisele arvutuskäigule avab ilmselgelt võimalusi liikumaks parema elukorralduse poole.

Kuna kõik algab algusest, siis peame täna väga tõsiselt suhtuma laste huvialaharidusega seonduvasse. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea – see vanasõna on vist küll meie pähe juba maast madalast raiutud. Aga kas anname endale aru, et täiskasvanuks saades on just nendest tüdrukutest ja poistest, kes muusika-, kunsti- või spordikoolis käinud, sirgunud naised ja mehed, kelle juhitavad ettevõtted on hea meelega sponsorid kultuurisündmustele ja spordivõistlustele? Teatriringis osalenud poiss armastab ehk teatris käia ja elamusi nautida ka täiskasvanuna, ent lisaks emotsioonidele mõistab ta suureks saades ka seda, et meie rahvusooper vajab püsimiseks nii palka kultuurirahvale kui maja koos moodsa tehnoloogiaga. Sest see pole pelgalt maja, vaid see on osake unelmate ühiskonnast, kuhu tahab tulla ka külaline kaugemalt. See omakorda tähendab aga majanduslikku kasu meie riigile tervikuna.

„Ringiraha“ mõiste kui niisugune on end kahjuks küll devalveerinud,  kuna juba aastaid pole selle idee teostuseni jõutud. Ent hukkumisele on määratud võitleja, kes kukkumise järel püsti ei tõuse ja järgmisi samme ei astu! Seepärast on visalt seistud selle eest, et huvitegevuse jõulisem toetamine ei kaoks eesmärgina riigi eelarvest ka majanduslikult keerulisematel aegadel.

Paljuräägitud koalitsioonikõneluste eelarve tasakaalutabelist võib leida ka 15 miljonit eurot laste huvitegevuse toetuseks alates 2017. aastast. Kuidas seda rakendada nii, et sellest piskust enim kasu oleks?

Pakutud on mitmeid variante – kas jagada nn ringiraha pearaha põhiselt koolide huviringidele, lastevanemate kaudu peredele või hoopis kohalike omavalitsuste kaudu? Ehk tasuks mõelda hoopis ühe vana võla heastamisele?

Riik kärpis masu ajal kohalike omavalitsuste spordi- ja kultuuritegevuse toetusrahad lootuses, et ehk linnad ja vallad omavahendite arvelt siiski laste ja noorte tegevusi ei unusta. Enamus KOV-e ongi püüdnud ennastsalgavalt leida võimalusi huvitegevuse toetamiseks, ent ilmselgelt sellest ei piisa. Mõned pole aga suutnud oma kahanenud eelarvetest seda jätkata.

Kuna 15 miljonit eurot pole ka nii suur raha, et seda lihtsalt matemaatilise tehte abil kõigi Eestis elavate laste vahel ära jagada, siis on mul ettepanek see summa kontsentreerida nende õpetajate, juhendajate ja treenerite tasustamiseks, kes tegutsevad huvialahariduse valdkonnas. See on paraku valdkond, milles töötavate õpetajate palgad on gümnaasiumiõpetajate miinimumtasust aina maha jäänud ja see vahe suureneb kahjuks iga aastaga.

Räägin muusika- ja kunstikoolidest, kaunite kunstide koolidest ja spordikoolidest. Neis koolides tegutsetakse õppekava alusel, õpetajad/treenerid on atesteeritud professionaalid, kelle käe all kasvavad tulevased Arvo Pärdid, Pärt Uusbergid, Jüri Arrakud ja Erika Salumäed. Just tänu huvialakoolide õpetajatele avardavad meie lapsed oma silmaringi ja veedavad kvaliteetselt oma koolivälist aega. Palgatõus võiks motiveerida paljusid häid õpetajaid meie riigi väga erinevates piirkondades, kus täna on tublid vallajuhid suutnud huvialakoolid alles jätta ja neid ülal pidada. Selliste valdade ümber võiks muuseas haldusreformi käigus koonduda ka liituvad vallad!

Kindlasti on mu ettepanekule ka alternatiive. Kutsungi üles arutlema parima võimaliku lahenduse leidmiseks. Oluline pole mitte see, kuidas täpselt need vahendid huvialaharidusse jõuavad, vaid KAS nad jõuavad. Niisugusele otsusele ei tohiks küll enam muud alternatiivi olla.

Kui me täna ei hakka jõulisemalt, ja kui lubate, siis suisa massiliselt, oma lapsi maast madalast kultuurimaailmaga tutvustama, nende emotsionaalset intelligentsust arendama ning lisaks arvutiõpetusele ka pilliõpetust andma, siis leiame end peagi keset vohavat, järjest jõulisemalt pealetükkivat ja väärtuste suhtes silmaklappidega jõmlust.

Eestis on meie riigi sisuka kestmajäämise huvides igasse eluvaldkonda, eriti aga majanduse ja ettevõtluse alale hädasti tarvis loominguliselt ja intelligentselt tulevikuühiskonda tunnetavaid, südamega eluolu mõtestavaid mehi ning naisi. Huvialaharidus loob selle võimaluse.

Autor on riigikogu kultuurikomisjoni esimees.Foto UEG (Eesti juunioride ryhm)

http://arvamus.postimees.ee/3178001/laine-randjarv-vajame-kultuurseid-inimesi-nagu-ohku

Muusika-aastal muusikaharidusest

16. veebruaril ilmus Postimehe arvamusküljel minu lugu muusikaharidusest http://arvamus.postimees.ee/3093455/laine-randjarv-muusika-aastal-muusikaharidusest

2015. aasta on Eestis muusika-aasta. Kavas on hulgaliselt tipptasemel sündmusi erinevates žanrides ja vormides. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

2014. aastal leidis taas aset Laulu- ja tantsupidu, mis enne toimumist, nagu tavaliselt, küttis kirgi nii repertuaari valiku kui ka peokorralduse osas. Ent pärast laulu «Puudutus» viimaste nootide kõlamist puudutas laulupidu meid kõiki siiski nii tugevasti, et selle võimsa emotsiooni lainel lenneldi veel kaua. Aga ka sellest ei taha ma rääkida.

2018. aastal tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva ja samal ajal ollakse Euroopa Liidu eesistuja. 2019. aastal toimub juubelilaulupidu, mis märgib 150. aastat esimesest üldlaulupeost, samal aastal möödub ka sada aastat muusikalise kõrghariduse andmise algusest Eestis.

Just sellest viimasest tahan ma rääkida. Tähtpäevade väärikaks tähistamiseks – olgu need ettevõtete sündmused, koolide kokkutulekud, suured konverentsid, omavalitsuste aastapäevad või erakondade suurkogud – vajame alati muusikalist kujundust. Kutsume esinejatena kohale väiksema või suurema instrumentaalansambli, bigbändi, kammer- või popsolisti, vahel ka laulukoori. Pillimehed on neid väljakutseid nimetanud keikka’deks, koorid aga hindavad lihtsalt võimalust esineda. Laulupeol oleme uhked oma  heliloojate üle, noore sirguva muusikute põlvkonna ja uute teoste üle repertuaaris.

Et aga meil oleks olemas Arvo Pärt või Pärt Uusberg, Filharmoonia kammerkoor, Rahvusooper Estonia või Muusika- ja Teatriakadeemia, on riigis vajalik tagada laiapõhjalise alusega muusikaõpetus kui võrgustik. Selline, mille najal tipud tõusevad ja püsivad.

Milles siis probleem on? – võiks nüüd küsida kõrvaltvaataja. Laulupeod on ju olemas ja teater toimib. Ooper on rahvast täis ja kontserdisaalides kõlavad maailmaklassika kullafondi kuuluvad teosed.

Veel on see nii. Aga varsti ei pruugi enam olla. Alustame tipust – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on avalik-õiguslik kõrgkool oma seadusega. Otsa nim Tallinna Muusikakool, Elleri nim Tartu Muusikakool ja Tallinna Muusikakeskkool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad asutused. Kuid muusikakoolid, endise nimega lastemuusikakoolid, on kohaliku omavalitsuse halduses.

Praegu puuduvad igasugused võimalused kavandada või mõjutada niisuguste muusikakoolide tegevust. Omanikul, kohalikul omavalitsusel, on õigus muusikakool reorganiseerida või likvideerida, küsimata nõu või nõusolekut kelleltki. Keeruline on ka valdadevaheline pearaha arveldamine muusikakoolides õppijate osas.

Mõnigi andekas laps ei pruugi saada võimalust lõpetada oma koolitee, kui tema koduvald on teinud otsuse, et enam ei maksa noore õppija eest teise valla koolile pearaha. Väga palju sõltub siin kohaliku omavalitsuse juhtidest – neis omavalitsustes, kus majanduse vundamendina hinnatakse haridust, haritust ja kultuuri, leitakse kuitahes kitsastes oludes võimalus muusikakooli jätkamiseks ja muusikaõpetaja töötasu tõstmiseks üldhariduskooli õpetajate palgataseme kõrgusele. Õnneks selliseid omavalitsusi leidub nii Harju- kui ka Raplamaal.

On tarvis mõista, et nagu maja ehitus algab vundamendist, nõnda peab ka muusika alusharidus või põhiharidus pälvima meilt niisama palju tähelepanu, nagu üldharidus tervikuna. Kuid muusikaõpetaja palga võrdsustamist põhikooli õpetaja töötasuga ei ole ükski senine haridusminister pidanud kõneväärseks. Tihti ei saadagi aru, et muusikakoolis, s.t huvihariduskoolis, õpitakse samuti rangelt kinnitatud õppekavade järgi ja järgmisesse klassi viiakse õpilane üle alles pärast vastavate eksamite sooritamist. Niisiis ei ole sugugi tegemist käsitööringi sarnase koolivälise tegevusega, nagu võiks pealiskaudselt arvata.

Ent ometi – kuigi mitmetes koolides on koolitundidena olemas ka koorilaulutunnid, ei tasustata muusikaõpetajat sugugi võrdselt teiste õpetajatega, vaid hoopis madalama palgaga – huviringi tariifide järgi. Tihtipeale tehaksegi neid kooritunde lihtsalt missioonist. Sest laulupidu peab ju toimuma.

Muusikaõpetajate väärtustamine võrdselt teiste pedagoogidega – olgu see põhikoolis, gümnaasiumis või muusikakoolis – peaks olema riigi haridusjuhtidele üheselt mõistetav. Muusikaõppeasutuste taristud ja õpitingimused peavad olema heal tasemel ja arvestatavad, aga mitte muusikuid alandavad. Paraku pole sellest kuigi kaua aega möödas, kui vaidlused Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpuni ehitamise, s.t saali rajamise teemal leidsid vastuseks nipsakaid kommentaare, et «see olevat vaid raharaiskamine ja kasutatagu parem olemasolevaid saale, näiteks Nordea oma».

Kolme kooli ühismaja (Otsa kool, Muusikakeskkool, Balletikool) ehitusprojektist tõmmati maha ujula, sest muusika ja balletikooli kasvandikele «ei olevat seda ju mingil juhul tarvis», ehkki sama suurtesse tavagümnaasiumidesse pole olnud patt ka bassein rajada. Muuhulgas pole mainitud uuele koolile ette nähtud ka saali. Heal juhul õnnestub nn kolme kooli perel ehk ära oodata kauaigatsetud EMTA saal, et siis seal oma oskusi täiendada ja kogemusi saada edaspidiseks interpreedi elukutseks.

Libisesin taas ohtlikule betooniteemale. Ent ilma katuseta pea kohal, vaid õhukeses telgis kügeledes ei ole arvatavasti võimalik koolitada maailmatasemel muusikuid.

Ent betooni teemalt tagasi inimese juurde. Leian, et muusikaõpetuse võrgustik – see tähendab, professionaalsete muusikute koolitus peab olema osa riiklikust kultuurihariduspoliitikast. Haridusministeeriumil, kelle eelarves vastav valdkond figureerib, tuleb seista hea selle eest, et tegevus toimuks ühtses, erinevaid  astmeid toetavas ja tunnustavas süsteemis, sõltumata sellest, kas kool on riigi või kohaliku omavalitsuse valitsemisalas. Meenutagem siinjuures, et meie muusikakoolides alustab muusikuteed enamus tuleviku professionaalidest.

Olenemata sellest, et täna Eestis veel puudub ühtne muusikahariduse puu alates algastmest doktoriõppeni välja, on selle aluspinna ehk muusikakoolide tegevust juba 22 aastat vastutustundlikult ja professionaalselt koordineerinud Eesti Muusikakoolide Liit (EML). Ent sellest kahjuks ei piisa. Muusikaline alusharidus – alguste algus – tuleb lülitada võrgustikku, mis tagab tarifitseeritud kutsetunnistusega ja professionaali diplomiga õpetajatele võrdsed võimalused kõigi haridustöötajatega. Reformierakond on oma programmis seadnud eesmärgi kujundada Eestis terviklik muusikahariduse süsteem, mis sidustaks riigi-, era- ja munitsipaalmuusikakoolide, samuti ülikoolide tegevuse loogilise tervikuna.

100 aastat muusikaharidust Eestis on märkimisväärne saavutus. Professionaalse muusikahariduse mitmetasandiline võrgustik kui ühtne süsteem aitab koolitada nii harrastajaid kui hoida andekaid noori jätkuvalt muusikaelu keskmes. Selleks, et meie muusikakõrgkooli jätkuks üliõpilasi Eestimaalt ja et meie maailmakuulus traditsioon – laulupidu – kus kooride kõrval on oluline roll nii puhkpilli- kui sümfooniaorkestritel, kestaks igavesti.

Ja selle traditsiooni kestmine tähendab aga Eesti riigi kestmist.

Jagame Tallinna kolmeks!

Täna ilmus Delfis minu arvamuslugu riigireformi teemal. See on koos kommentaaridega leitav siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/laine-randjarv-jagame-tallinna-kolmeks?id=70749893 

Eelseisvate valimiste kontekstis on riigireformi tegemise vajadus tõusnud üheks oluliseks kõneaineks. Ja kus iganes sellest räägitud on või räägitakse, kujutavad inimesed riigireformi all ette erinevaid protsesse. Mis on siis kõne all olnud?

Näiteks olen kuulnud arvamust, et riigireformi tegemise ainuke eesmärk on vabaneda Reformierakonnast.

Teised leiavad, et parim riigireform on eelkõige see, kui omavalitsuste tulubaasi maksimaalselt tõsta. Ehk siis lihtsalt võtta raha riigi ühiskotist ja jagada seda kõigile juurde. KOV-ile minev tulubaasi osa, mis täna on 11,6 protsenti, vajab kindlasti ülevaatamist, kuid eelnevalt on vaja arvutada, kui suurel määral seda on võimalik teha ja kas see on ainus võluvõti, mis omavalitsust aitab ning kas see ongi riigireformi sisu.

Mõni on endale armsaks mõelnud “tõmbekeskused” – olenemata sellest, et siiani on sama keskust tõmmatud maksuameti teemadega näiteks Põhja-Eesti osakonda ja politsei küsimustega lükatud hoopistükkis Läänemaa alla.

Reformierakond soovib teha uut valdade ja linnade seadust, mis määratleks eri suuruse ja tüübiga omavalitsustele erinevad õigused ja kohustused, sealhulgas paneks paika pealinna eristaatuse.

Räägime pealinnast

Meie pealinn Tallinn, eesotsas linnavalitsusega, vastandub järjepidevalt riigiga.
Tallinna lähivallad ja isegi veidi kaugemate maakondade vallad kannatavad täna Tallinna peremehetsemise all, kuna pealinna juhid mängivad vastutustundetult linnriiki. Selline suhtumine on kahjulik terve Eesti arengule.

Tallinn on haaranud ka Linnade Liidus omale juhtpositsiooni ning tegelikult ei kõla sellest liidust enam linnade vajadused, vaid Tallinna ülemvõimu ihalus.

Mäletan oma linnapeaks olemise aegadest, et Linnade Liidus oli kokkulepe, mille järgi Liidus oli juhtpositsioonil mõni väiksem kohalik omavalitsus. See on väga oluline, sest tunnistades tõsiasja, et Tallinnal ja nt Räpinal võiRaplal on absoluutselt erinevad valupunktid ja vajadused kohaliku omavalitsuse teemasid puudutavates küsimustes, võib arvata, et suur rullib väikesest üle igal juhul.

Ühesõnaga – olulise teemana tuleb rääkida ka nn pealinnaseadusest.

Riigireformi peakski alustama minu meelest sellest, et tasakaalustada Tallinn ülejäänud riigiga. Üks võimalus oleks näiteks jagada pealinn kolmeks.

Esiteks võiks taastada juba ammu unistatud Nõmme linna õigused, teiseks moodustada Lasnamäe nimeline 125 000 elanikuga uus omavalitsus ning ülejäänu tänasest Tallinnast ongi meie riigi elanike arvu arvestades päris heas proportsioonis olev riigi pealinn Tallinn.

Praegune linnapea jääks Lasnamäe linnapeaks, sest just sealt ta oma mandaadi KOV valimistel sai. Riik ei peaks aina tegema seadusi lähtuvalt sellest, et Keskerakond taaskord mingi JOKK skeemi raha väljameelitamiseks või “riik riigis” seaduse teeb. Usaldusväärselt oleks võimalik toetada riigi poolt ka noorte huviringe, muretsemata, et keskerakondlik pealinna valitsus riigi poolt antud toetuse omatahtsi ringi jagab või hoopis jagamata jätab.

Seejärel võiks üle vaadata Tallinna tasuta ühistranspordi teenuse. Tasuta sõidu võimaluse peab säilitama pensionäridele ja kõigile õpilastele ning üliõpilastele, kes teenust kasutavad, olenemata nende sissekirjutusest. Aga need lähivaldade elanikud, kes tasuta transpordi nimel sunnismaistena oma koduvaldadest Tallinnasse sisse kirjutasid, saavad oma tulumaksu taas koduvalda tagasi viia.

Igaüks võiks kuuluda oma koduvalda

Algatagem siis üheskoos liikumine „Tagasi koduvalda!“, mis tähendab, et igaüks olekski sisse kirjutatud sellesse valda, mida ta oma koduks peab.

Selle tulemusel normaliseerub tulubaasi jaotus, sest kodanikud tasuvad oma maksud just sellesse valda, kus teenuseid kasutatakse ja elatakse, mitte fiktiivselt sinna, kust tahetakse saada lisasoodustusi. Vallad saaksid reaalselt teada, palju maksumaksjaid inimesi neil tegelikult elab ning selle alusel planeeriksid oma arenguid ning koostööd ka naabervaldadega.

Tallinnal poleks enam „ülearuseid“ vahendeid, et teha maksumaksja arvel poliitpropagandat. Poliitikute reklaamimine peab hakkama saama erakonna rahadega ja Tallinna TV nimetatakse ümber Keskerakonna TV-ks. Siis paistab, kauaks seda TV-d jätkub. Lasnamäe LIPO osas küsitakse aga tulevase Lasnamäe linna elanike käest, kas nad soovivad seda ülal pidada Lasnamäe linna maksumaksja rahaga.

Tallinnast peab saama meie riigi väärikas pealinn. See on mu meelest riigireformi esimene ja väga oluline ülesanne.

Autor väljendab 8. veebruaril kirjutatud artiklis oma isiklikke seisukohti.

Kauaoodatud samm loomeinimeste terviseks

Ravikindlustuse seaduse muutmisega saavad vabakutselised loojad aastaid oodatud sotsiaalse kindlustunde, selgitas riigikogu aseesimees Laine Randjärv.

Randjärv rääkis täna riigikogu kõnepuldis Reformierakonna fraktsiooni nimel esinedes, et ravikindlustuse seaduse muutmise pikaaegsete arutelude põhjus ei ole olnud mitte niivõrd poliitiline, kuivõrd tehniline.

Endine kultuuriminister selgitas, et loovisikute ning muudel aladel projektipõhiselt töötavate isikute sotsiaalmaksu summeerimine ravikindlustuse jaoks sai ministeeriumi toetuse juba 2011. aastal. Randjärve sõnul jõuti 2013. aastal kurbliku tõdemuseni, et haigekassa ning maksu- ja tolliameti andmebaasid ei ole ühildatavad ning pole selge, millise kindlustusliigi alusel võiks isikule ravikindlustust võimaldada.

„Õnneks on e-revolutsioon siiski kogunud jõudu ning andmebaaside tehnoloogiline võimekus kasvanud. Lahendust on leidmas ebaõiglane kohtlemine ning vastuolu põhiseadusega, kus iga vabakutseline loovisik, kes töötab erinevates kultuuriasutustes ega pruugi igal pool omada täiskoormust, peab enda sotsiaalsete garantiide tagamiseks ilmtingimata võtma ennast arvele füüsilisest isikust ettevõtjana,“ lausus riigikogu aseesimees.

Seadusemuudatusega täidetakse koalitsioonilepingus püstitatud eesmärk töötada välja lahendus vabakutselistele loovisikutele ja teistele ebaregulaarsete sissetulekutega isikutele sotsiaalsete garantiide tagamiseks.

Riigikogu peaks seaduse vastu võtma veel veebruaris. Vastuvõtmise järel hakkab see kehtima alates 1. jaanuarist 2016.