Lastekaitseseadusega suureneb perekonna kaitse

Lastekaitseseaduse muutmise eelnõu jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, leiab riigikogu aseesimees, Reformierakonna fraktsiooni liige Laine Randjärv.

Randjärv tõi välja, et lastekaitseseaduse eelnõu vastased on keskendunud kahele väitele: taunitakse lastekaitsetöötaja õiguste suurendamist ning hirmutatakse sellega, justkui võimaldaks uus eelnõu lastekaitsetöötajal lapse perest kergekäeliselt eemaldada.

„Lastekaitsetöötaja otsustusõiguse laiendamine on positiivne eesmärk, kuna selle juurde käivad ranged nõuded pädevuse osas – kutsestandardite kehtestamine ning vajaliku väljaõppe kohustus. Kohalik omavalitsus on vajadusel kohustatud moodustama nõuandva organina valla või linnavalitsuse juurde laste ja perede komisjoni, et otsust lapse saatuse osas ei jäetaks vaid üksiku ametniku meelevalda,“ selgitas ta.

Teise kriitikat pälvinud sätte osas on Randjärve sõnul oluline välja tuua, et last on perekonnast eemaldada võimalik ainult ajutiselt kuni 72 tunniks juhul, kui tema elu või tervis on hädaohus ja see oht on vanema põhjustatud või keeldub vanem lapsele abi osutamast.

„Säte kitsendab eelmise perekonnaseadusega kehtestatud võimalusi laste peredest eemaldamiseks, sest uue seaduse järgi saab see toimuda ainult äärmuslikul juhul. Maakeeli öeldes: hetkel kehtiva seaduse kohaselt on last perest eraldada isegi lihtsam. Teisalt, kindlasti ei saa pooldada lapse kergekäelist eraldamist perest, kuid lapse õigeaegne probleemsest perest eemaldamine võib tagada tema turvalisuse,“ ütles ta.

„Lastekaitseseaduse uue versiooni järgi on lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks perekond. Esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamise eest on lapsevanemal või last kasvataval isikul. See tähendab, et lastekaitseseaduse jõustumisel perekonna ja eraelu kaitse suureneb, mitte ei kahane,“ lisas Randjärv.

Meeste terviseks!

16. novembril ilmus Postimehes minu arvamuslugu meeste tervise teemal: http://arvamus.postimees.ee/2991645/laine-randjarv-meeste-terviseks

Kui külalistega välismaalt pidulauas klaase kõlistades ütled «terviseks», siis tähelepanuta ei jää see sõna kunagi. «Terviseks» lõpusilp on arusaadav igas keeles. Aga mis see «tervi» on, küsivad nad siis…

Head kolleegi Tarmo Leinatamme manalateele saates lubasime tema sarga juures seistes, et püüame realiseerida tema unistuse – paneme käima MT bussi. M nagu meeste ja T nagu terviseks. Et Eesti mees elaks kauem. Ja et ta elaks tervena.

Oktoobri lõpus meeste tervise teemalisel konverentsil ettekandeid kuulates selgus, et ehkki meeste puhul on eesnäärme vähki suremus kõrge, ähvardavad meest igas eas veel südame- ja veresoonkonna haigused, suguhaigused, samuti alkoholism, suitsetamine, narkomaania ja tööõnnetused. Saime teada, et abielus mehe tervis on paremini hoitud, ja et mehel on suurim raskus ületada iseennast, et minna ennetavalt arstile. Ka perearstile.

Movembris, vuntsikuul, räägitaksegi mehe tervisest rohkem kui muidu. Tõdetakse, et naistel on olemas riiklikud programmid riskivanuses sõeluuringuteks, kuid meeste tervise uuringuks pole neid mitte. Kahjuks pole ka spetsialistid jõudnud üksmeelele, kas näiteks eesnäärme uuringud lõppkokkuvõttes vähendavad suremust või ei. Kardetakse, et haiguse avastamine võib elukvaliteeti mõjutada psühholoogilises mõttes enamgi kui teadvustamata häda.

Siiski on üha enam hakanud kõlama üleskutse oma tervisele tähelepanu pööramiseks. Eeskätt oleks meestel mu meelest tarvis üle saada valehäbist ning ükskõiksusest, aga ka hirmust ja eelarvamustest. Hoiak «mehed ei nuta» ei tohiks takistada enda tervise eest hoolitsemist. Naistel nii emade kui kaasadena, aga ka tütardena, on missioon meesterahvaste tähelepanu sellele juhtida ja mida varem, seda parem. Arsti juurde minekuga ei pea ootama selle hetkeni, kui hädakell juba kisendab. Võiks kontrollile minna pigem ennetavalt.

On tuntud mõttetera, et «kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde». Seda mõtet parafraseerides tuleks planeerida, et kui mees ise ei lähe arsti juurde, võiks arst MT bussiga mehe juurde kohale sõita. Seal võiks olla vähemalt vereproovi võtmise ja vereõhu mõõtmise võimalus. Piltlikult öeldes vuraks MT buss ringi mööda Eesti asulaid ja külasid nagu kunagi oli kopsubuss, raamatukogu- või kinobuss ning tuututaks külasse jõudes nagu jätsiauto teavitades, et on aeg oma tervist kontrollida.

Ja see kõik ei ole nali, sest see pole üldsegi naljakas, et Eesti mees elab naisest keskmiselt 10 aastat vähem ning et oma viimased 18 eluaastat elab ta haigena.

Enne Meeste Tervise bussi käimapanekut jõuaks astuda ka mõne väiksema sammu – näiteks laiendada terviseteenuste programmi nii, et juba olemasolevas naistele suunatud mammograafiabussis oleks ka meestel võimalik anda vereanalüüsid, mille vastused e-terviseinfosüsteemi kantaks. Samuti tulevad ühe võimalusena kõne alla nn virtuaalkliinikud, kus saab arstiga suhelda Skype’i vahendusel ning mida on lihtsate vahenditega võimalik üles panna kas või kaubanduskeskustesse. Lisaks on hea teada, et portaali www.docline.ee kaudu annavad arstid virtuaalsel teel konsultatsioone juba praegu.

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et hoolimata mõnede institutsioonide vastuseisust tuleb rahastamise osas leida konsensus ning riiklikult planeeritud meeste soospetsiifiline tervise ennetav kontrollisüsteem ära teha. Ma loodan, et perearstid ning eriarstid suudavad seljad kokku panna ja toimiva ning ratsionaalse süsteemi konsensuslikult välja töötada, et valitsusel oleks võimalik teha esimene kasvõi pisike samm ning algatada programm Meeste Terviseks.

Vajame terveid isasid

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmed Laine Randjärv ja Meelis Mälberg kutsuvad Movembri kampaania raames Eesti mehi üles oma tervise eest rohkem hoolt kandma.

Riigikogu aseesimees Laine Randjärv kannab „vuntsikuul“ vuntsidega märki. Selle eesmärk on pöörata tähelepanu vajadusele algatada üle terve riigi toimiv meeste tervise kontrolli süsteem, mis aitaks varakult avastada murekohti ning neid õigeaegselt ravida.

„November on movember. Isadepäeva kuu, meeste tervise kuu. Me vajame terveid, tugevaid ja täisväärtuslikku elu elavaid isasid, poegi ja mehi. Et õiget hetke mitte mööda lasta, peab igaüks oma tervist tähele panema,“ ütles Randjärv.

 

Riigikogu liige Meelis Mälberg tõdes, et Eesti mehele on loomuses kõvasti tööd rabada ja oma tervise üle mitte kurta. Samas oleme täna maailmas eesnäärnmevähki suremuselt üks suurema riskiga riike.

„On hea meel tõdeda, et siiski mõistetakse järjest rohkem tervislike eluviiside tähtsust ning terviseradadel näeb uusi harrastajaid. Sellest üksi siiski ei piisa, ennetav regulaarne tervisekontroll peab saama normiks,“ lausus Mälberg.

Rohkem infot kampaania kohta leiab Facebookistwww.facebook.com/movemberestonia.

Riigi toetatud hoiuteenus lühendab lasteaiajärjekordi

Eile läbis riigikogus teise lugemise valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muudatuseelnõu, mille eesmärk on muuta lapsehoiuvõimalused paindlikumaks.

„Kohalik omavalitsus peab täna tagama kõigile kuni seitsmeaastastele lastele lasteaiakoha. Antud seaduseelnõu kõige tähtsam uuendus seisneb selles, et omavalitsus võib lapsevanema nõusolekul pakkuda pooleteise- kuni kolmeaastastele lapsele lisaks munitsipaallasteaiale ka hoiukohta,“ põhjendas oma sõnavõtus eelnõu vajalikkust riigikogu aseesimees, Reformierakonna fraktsiooni liige Laine Randjärv.

„Seaduses sätestatud nõue, et lapsevanema osa kuutasust ei tohi olla suurem kui 20% alampalgast, võimaldab teenust kasutada ka neil, kes seda ehk majanduslikus mõttes seni teha ei saanud,“ lisas ta.

Riigikogu liige toonitas, et kuigi hoiuteenus ei asenda sajaprotsendiliselt munitsipaallasteaedu, on see suur samm edasi leevendamaks olukorda nendes peredes, kus laps lasteaiakoha puudumise tõttu on näiteks kodus võõra hoidjaga, sest ema-isa on pidanud tööle tagasi minema.

Randjärv tõi hea näitena välja Tartu linna, kus haridusministeeriumi eelnõust joondudes juba praegu pakutakse vanematele varuvariandina lastehoiukohta.

„Kui tegusal emal on valida, kas oodata sellise lasteaia järjekorras, kus on heal tasemel pedagoogiline tegevus, kuid sinna kohta ei saa, või leida võimalus hoiukoha näol, siis ma kindlasti kasutaksin viimast. Hoiukohas lastega tegelevad inimesed peavad samuti täitma teatud tingimused, kasvataja on iga viie lapse kohta. Kuni kolmeaastasele lapsele on olulisim sotsialiseerumine, harjumine iseseisva hakkamasaamisega, eluks vajalike toimingutega nagu söömine, riidesse panek või potil käimine. Lastehoius on omamoodi õpetajateks ka teised lapsed,“ lausus ta.

Eelnõu järgi on alates neljandast eluaastast kohalikul omavalitsusel jätkuvalt range kohustus kõigile lastele lasteaiakoht garanteerida.

„Lasteaiakohaga on neljandast eluaastast garanteeritud ka süstemaatiline pedagoogiline tegevus. Ma usun, et sellest vanusest alates on see hea ettevalmistus peagi algavaks koolikohustuseks,“ lisas Randjärv.

Paindliku lapsehoiusüsteemi toetuseks

Täna oli Riigikogus Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu II lugemine. Pidasin Reformierakonna fraktsiooni nimel kõne paindliku lapsehoiu toetamiseks.

On üldteada ja ammuräägitud tõde, et KOV peab tagama kõigile 1,5-7 aastastele lastele, kes elavad selle KOVi territooriumil, lasteaiakoha
Antud seaduseelnõu kõige tähtsam uuendus seisneb selles, et Seadusemuudatuse järgi võib KOV, juhul kui lapsevanem on nõus, pakkuda 1,5-3a lastele lisaks munitsipaallasteaiale ka hoiukohta. Positiivne on ka see, et paindlikumaks muutub liitrühmade moodustamine üldse ja suureneb ka vanuseline diapasoon. Varem on olnud seaduses see võimalus alates 2 a vanustest. Nüüd siis ka nooremate alates 1,5 – 7 aastaste laste kohta käiv.

Eelmistel aruteludel on üles tõstetud kahtlus, kas see ikka on hea lahendus ja justkui vabaneb KOV nüüd rõõmsalt tülikast koormast tagada lasteaiakoht, kui selline.
Samuti on kritiseeritud, et seadus tehakse Tartu linna jaoks. See ei vasta kindlasti tõele, sest oma idee hoiukohtade loomise tarvis sai Tartu linn just HTM-i ettevalmistatavast eelnõust.
Kindlasti on oluline küsimus, et kas pere lapsed saavad samasse lasteaeda. Kõik see oli põhimõtteliselt ka vanas KeLS-s sees. Muudatus puudutab sama pere teiste laste eelistamist, mis on põhimõtteliselt õige lähenemine. Esialgselt oli seaduse sõnastuses imperatiivne nõue, kuid praktikas ei pruugi see igakord olla võimalik ning seetõttu on hea, et eelnõusse jäi sisse “võimaluse korral”. Võimalusi saab juurde luua läbi laste arvu rühmades normipiiresse viimise, läbi rühmade paindlikuma komplekteerimise ja uute kohtade jätkuva loomisega.

Ma kindlasti ei võistle siin saalis viibivate paljulapseliste emade kogemusega, kuid mõningane kogemus on ka minul, kahe tütre emal ja kahe pisipõnni vanaemal. Kõik on nad käinud või käivad praegu lasteaias.

Kui tegusal emal on valida, kas oodata lasteaiajärjekorras, kus on heal tasemel ka pedagoogiline tegevus, kuid sinna kohta ei saa, või leida võimalus hoiukoha näol, siis ma kindlasti kasutaksin seda. Hoiukohas lastega tegelevad inimesed peavad samuti täitma teatud tingimused nii hoiukoha kui iseenda kvalifikatsiooni osas. Olulisim lapsele vanuses 1,5-3 on aga sotsialiseerumine, harjumine iseseisva hakkamasaamisega eluks vajalike toimingutega nagu söömine, riidessepanek ja potil käimine. Need ei ole küll pedagoogilises õppekavas olevad teemad, kuid neid õpitakse kindlasti lapsehoius. Õpetajateks vahest ka teised lapsed. Iga viie lapse kohta on hoiukohas ka kasvataja, mis võimaldab ka ühel täiskasvanul oma hoolealuseid rohkem tähele panna.

Palun ärge saage valesti aru – ma kindlasti ei arva, et hoiuteenus võiks sajaprotsendiliselt asendada munitsipaallasteaedu, kuid ilmselgelt on see suur samm edasi leevendamaks olukorda nende peredes, kus laps lasteaiakoha puudumise tõttu on lihtsalt kodus näiteks võõra hoidjaga, sest ema – isa peavad majanduslikel või muudel põhjustel siiski tööle tagasi minema. Ja ka kodus, hoidjaga olles, ei pruugi lapsel olla võimalik täita õppekava. Ja võib olla üksi kodus olles ei pruugi ta harjuda teiste laste ja nende eripäradega.

Alates 4. eluaastast aga on KOVil jätkuvalt range kohustus kõigile lastele aiakoht garanteerida. Sellega koos on garanteeritud ka süstemaatiline pedagoogiline tegevus ja ma usun, et sellest vanusest alates on see ka hea ettevalmistus peagi algavaks koolikohustuseks.

Seaduses sätestatud nõue, et lapsevanema osa ei tohi olla suurem kui 20% alampalgast võimaldab seda teenust kasutada ka neil, kes seni ehk majanduslikus mõttes seda ei saanud.

See on väga hea eelnõu ja reformierakonna fraktsioon toetab seda kindlasti. Mis ei välista, et praktiline elu võib meid taas selle seaduse juurde tagasi tuua, et teha täpsustusi ja parandusi, mis toetuvad aja jooksul elust enesest tulnud kogemustele.

 

Kutse konverentsile “Kuidas eesti mees elaks 10 aastat kauem? Tervelt!”

Kutsun teid konverentsile “Kuidas eesti mees elaks 10 aastat kauem? Tervelt!”

31.oktoobril kell 9:30 Riigikogu konverentsisaalis

Korraldajad: Eesti Naiste Koostööketi eesistuja Reformierakonna naisteühendus NaiRe ja SA Eesti Tervise Fond

Konverents käsitleb meeste tervise teemat ja seoseid eesnäärmevähiga.

Otsitakse vastuseid küsimustele meeste südametervise, terviseprogrammide, tervise näitajate, tervisega ja tööga seotud käitumisharjumuste kohta.

Esinejad: Dr Ralf Allikvee, prof Margus Viigimaa, dr Eero Merilind, dots Margus Punab, dr Kai Haldre, dr Andres Sild, Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu, Eesti Kaitseväe Teavituskeskuse ülem Hannes Võrno

Debatipaneelis osalevad praegune ja endised sotsiaalministrid:

Urmas Kruuse, Eiki Nestor, Siiri Oviir, Marko Pomerants

Modereerib Riigikogu liige, NaiRe juhatuse esinaine Laine Randjärv

Osalemine tasuta

Konverentsile registreerimise tähtaeg 23.oktoober 2014.

REGISTREERUMINE KONVERENTSILE SIIT: http://naire.ee/registreerimisvorm/

Konverentsi “Kuidas eesti mees elaks 10 aastat kauem? Tervelt!” programm: 

09.30 – 10.00     Hommikukohv

10.00 – 10.05     Tervitussõnad, Laine Randjärv, Riigikogu  I aseesimees

10.05 – 10.20     Konverentsi avasõnad, Dr Ralf Allikvee, Ida-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees ja Aasta Isa

10.20 – 10.40    Prof Margus Viigimaa, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse professor, Eesti Kardioloogide Seltsi president

“Eesti mees ja tema süda”

Meeste südametervis Eestis ja Euroopa teistes riikides

Kuidas ennetada südamehaiguseid eesti meestel.

Elu peale infarkti: vajame sekundaarse preventsiooni kaasajastatud  süsteemi.
10.40 – 11.00     Dr Eero Merilind, perearst ja Eesti Tervise Fondi juhataja

“Kas saame muuta käitumist?”

Mida, kuidas ja miks on vaja muuta, et hoida ja säilitada tervist

11.00 – 11.20     Dots Margus Punab, Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku juht, Tartu Ülikooli androloogia dotsent, Balti Androloogide Seltsi president, Euroopa Uroloogide Assotsiatsiooni ravijuhiste komitee ja Vabariigi Presidendi mõttekoja liige

“Kas Eesti mees vajab soospetsiifilist terviseprogrammi?“

Eesti meeste tervisenäitajad, eesnäärmevähi varase avastamise pilootprogrammi tulemused ja ettepanekud tulu-kuluefektiivse programmi käivitamiseks Eestis

11.20 – 11.40     Dr Kai Haldre, naistearst, Lääne-Tallinna Keskhaigla Pelgulinna Sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja, Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liige

„Seksuaaltervis: seda mõjutavad otsused ja tegurid.“

Inimeste seksuaalkäitumist ja seksuaaltervist mõjutavad tegurid, näited Eestist ja

mujalt maailmast. Seksuoloogia kui akadeemiline distsipliin.

11.40 – 12.00     Hannes Võrno,  Eesti Kaitseväe Teavituskeskuse ülem
„Keda ma kuulan?“


12.00 – 12.40     Lõuna

12.40 – 13.00     Dr. Andres Sild, psühhiaater-psühhoterapeut, PREP-paarisuhtekoolitaja

“Terved suhted”.
Kas ja kuidas mõjutab suhete kvaliteet mehe tervist?

13.00 – 13.20    Maret Maripuu, Tööinspektsiooni peadirektor

“Töö, kas mehe sõber või vaenlane?”

Kas tööõnnetused juhtuvad vaid meestega? Mis on tööõnnetuste peamised põhjused.

Kutsehaigused ja tööst põhjustatud haigestumised.

13.20 – 14.00    Sotsiaalministrite (endiste ja praeguse) debatt:

Urmas Kruuse, Eiki Nestor, Siiri Oviir, Marko Pomerants 

Diskussiooni modereerib NaiRe juhatuse esinaine Laine Randjärv 

Lisainformatsioon: http://naire.ee/konverents/tervisefond_logo

Soome-ugri näituse Eesti looduslikest pühapaikadest avamine

Riigikogu aseesimees ja soome-ugri toetusrühma esimees Laine Randjärv avas teisipäeval Eesti Soome-Ugri Rahvuste Ühenduse näituse „Eesti looduslikud pühapaigad soome-ugri kunstnike pilgu läbi.“

„Soome-ugri rahvaid seob keelesugulus, kuid kindlasti ka põlvest põlve edasi pärandatud usk looduse pühadusse. Looduslikud pühapaigad on au sees kõigi soome-ugri rahvaste juures, olgu nendeks pühad salud, puud, allikad või kivid,“ ütles Randjärv.

Randjärv lisas, et toetab igati Eesti Soome-Ugri Rahvuste Ühenduse tänuväärset tööd soome-ugri rahvaste ühendamisel, ajaloo uurimisel ja tutvustamisel.

Näitusel on soome-ugri kunstnike tööd, kelle looming on saanud inspiratsiooni Eesti looduslikest pühapaikadest. Lisaks pälvisid kunstnike huvi Eesti pühakojad nagu kloostrid, kirikud ja kabelid.

Näitus toimub rahvusvahelise soome-ugri kultuuri- ja kunstifestivali ARTE raames 7. – 28. oktoobrini Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis.

Fotod näituse avamiselt 

Kõne kooseluseaduse lugemiselt

Kas tänane, meie ühiskonnas toimuv diskussioon ikka toimub tegelikult kooseluseaduse eelnõu teemal? Mulle paistab, et diskussiooni peateemaks on muutumas küsimus, kellel on õigus siin meie väikeses riigis end täisväärtusliku ühiskonna liikmena tunda ja kellel pole seda õigust mitte!

Nimetatud seaduseelnõu arutelu on ühiskonnas esile toonud erinevate inimeste vahelise väärtushinnangute terava konflikti. Seaduseelnõust on saanud meie ühiskonna „tervise indikaator“, kahjuks on see sünnitanud ka hulgaliselt vihakõnet ja vihkamist, alandusi ja mõistmatust toetudes hinnangute andmisel eelkõige stereotüüpsetele hoiakutele, mitte reaalsetele kogemustele.

Lisaks erinevatele ebatsensuursetele väljaütlemistele kooseluseaduse eelnõu kontekstis kõlab refräänina sajatus traditsioonilise peremudeli – abielu – kadumisest kohe, kui kooseluseadus vastu võetakse.

Tahangi rääkida traditsioonidest, nende muutumistest ja avaralt mõtlemises.

Alates seaduseelnõu esitamisest olen lisaks sadadele poolt ja vastuargumentidega mailidele, saanud isiklikke ähvardusi kirikuga seotud isikute poolt, kes kõnelevad kõigi kristlaste nimel ja on võtnud omale volituse eelnõuvastases võitluses suisa Jumalat ennast esindada.

Jumalakartlikkusele kutsuva loosungi taga paljastub aga rahvamassidele saadetav saatuslik sõnum – mitte kõiki ei armasta Jumal võrdselt. „Ei, ebanormaalsusele!“ kõlab üleskutse. Kas need „teistsugused“ peaks kividega surnuks pillutama või tuleriidale viidama? Täna kutsutakse üles põlgama seksuaalvähemusi, milliseid vähemusi põlatakse homme?

Vägisi tuleb meelde Tammsaare, kes on 1931 aastal „Tõde ja õigus” III köites kirjutanud: “… sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.”

Kõlavad sõnavõtud „absoluutselt kõigi nimel“ ükskõik kelle suu kaudu on väga kaheldavad. Sest alati on keegi, kes mõtleb teisiti allumata pimeda vahkviha ähvardustele või planeeritud suunistele.

Tõele au andes on mul õnn tunda EELK esindajaid, kes avaramalt mõelda suudavad ning seetõttu ei omista ma kirjeldatut kirikumaailmale tervikuna.

Seaduseelnõu vastalised kaitsevad oma retoorikas väidetavalt traditsioonilise pere mudelit. Aga kas mudeli sees ka inimest tähele pannakse? Kas mõistetakse, et igaühel on oma elu elamise valikutele talle sobilik õigus? Seda muidugi  juhul,  kui kellelegi oma eluviisiga kurja ei tehta. Ja et igaühel on õigus olla kaitstud nii inimese kui seaduse poolt?

Mida näitavad aga abielu kohta meie teadlaste tehtud uuringud?

(tuginen oma sõnavõtus eesti teadlaste Anijalgi, Ainsaare, Tiidu ja Pettai uurimustele).

Kui aastatel 1947 – 91 registreeriti aastas 12000 abielu, siis taasiseseisvuse aastate saabudes hakkas see arv kiiresti vähenema ja viimase 10 aasta jooksul on abielusid  registreeritud juba poole vähem – 6000 ringis aastas. Samal ajal on tõusnud aga traditsiooniliste abielude lahutuse protsent kõrgeimaks – üle 60% (isegi kuni 69%).

Mida veel on traditsioonilise peremudeli kohta teada, millest rääkida ei armastata?

Aastas kannatab perevägivalla all 44 000 naist, neist 6 000 saab raskeid ja eluohtlikke vigastusi.   Iga päev kannatab 252 naist füüsilise ja 33 seksuaalse vägivalla all. 2/3 juhtumitest toimuvad naise kodus. Paha lugu on see, et kahjuks ei pea paika müüt, et vägivaldsed on vaid asotsiaalid v alkohoolikud. Tegelikkuses on vägivaldseid mehi kõikides ühiskonna kihtides (ütleb Iris Pettai uuring). Soome sotsioloogide andmetel järgib iga kolmas vägivaldses peres üles kasvanud mees oma isa vägivaldset käitumist.

Vägivalla all kannatavad ka mehed. Iga päev langeb Eestis perevägivalla ohvriks umbes 22 meest, see on  9% juhtudest, mil mehed kannatavad vägivalla all üldse.

Seaduseelnõu oponendid tegelevad kooselu vormi kriitikaga vürtsitades oma juttu luuludega sellest, et kooseluseaduse vastu võttes hakatakse edaspidi lapsi heterode eest ära napsama, ja kujutage ette isegi ostma!

Küllap on silmas peetud kunstlikku viljastamist. Remargi korras tuleb tunnistada, et kunstlikku viljastamist kasutavad järjest enam ka traditsioonilised heteropered erinevatel tervislikel põhjustel.

Tihti kõlab eelnevale lisaks ka hirmutav argument, et  ebatraditsioonilises peres  üles kasvava lapse maailmapilt on väärastunud.

Selle peale ma küsin – kas selline traditsioonilise perekonna mudel, kus vägivald on igapäevane asi, on siis hea eeskuju? Kas pere, kus maadeldakse alkoholiprobleemidega on lastele hea ja turvaline sirgumispaik?

Ühiskond  muutub, sellega koos ka inimeste väärtushinnangud.

 Sajandeid tagasi tähendas traditsiooniline peremudel seda, et laste vanemad leppisid laste sündides kokku, kes kellega edaspidi abiellub. Oli muidugi juhtumeid, kui seda kokkulepet üksikute isepäiste abiellujate poolt hiljem eirati, sest mõni püüdis ikka ebatraditsiooniliselt – armastuse sunnil peret luua. Toonase abiellumise üks eesmärke oli pragmaatiline – maade – varade liitmine ja jõukuse suurendamine ning armastus oli tagaplaanil. Vähemalt ühiskondlikes väärtushinnangutes.

Kas lugupeetud konservatiivsed oponendid ei tahaks ka seda tava tagasi?

Teine näide – väärtuste ja hoiakute muutustest poliitmaastikul:

1868 aastal, mil Eesti rahvuslikult ärkas, käis äge poliitiline võitlus Ameerika Ühendriikide kongressis, kus vaieldi orjuse kaotamise üle. Palju rahulolematust ja kirgi oli saalis, kõlasid hõiked – “kui me nüüd laseme orjad vabaks, kas siis järgmisena anname ka naistele valimisõiguse?” (A. Lincolni eluloost)

Orjuse kaotamise teema lõhestas toona ameerika ühendriikide ühiskonda.

Täna me ei kujuta ette, et oleksime nende poolel, kes nõudsid orjuse jätkumist.

Näide inimõigustest ja väärikusest maailmakuulsas heategevusorganisatsioonis: Rotary liikumine on 1905 aastal loodud  väärika ajalooga organisatsioon. Kuid alles 1989 aastal said naised USA ülemkohtu otsusega õiguse kuuluda ametlikult Rotary klubidesse, et koostöös paremini heategevust korraldada. Tänaseks on tekkinud ka kümneid vaid naistest koosnevaid Rotary klubisid ja heategevus maailmas pole selle tõttu millestki ilma jäänud. Pigem võitnud.

 Ehk peaks naised tagasi padjaklubidesse suruma?

 Eelpool kirjeldatud olukordadest on aastakümneid või sadu kümne küünega kinni hoitud ja karjutud, et neid „ideaale“ muutes või arendades, läheb maailm hukatusse  – SIC TRANSIT GLORIA MUNDI – kes seda kuulnud poleks!

Eile pahandas siit puldist üks kõnelejaAeg ei muutu ju iseenesest, meie muudame aega ja osa meist tahab sundida muutma ka arusaamisi, ideaale ja tõekspidamisi.

Loomulikult tahab! Paljud tänapäevased normid on kunagi olnud tabud. Kui neid muuta poleks tahetud, siis selles saalis poleks täna istumas näiteks ühtegi naist.

Samas, nimetatud kõneleja erakonnakaaslane, toonane ResPublica juht, iseloomustas 2004 aasta oktoobris oma erakonna liikmeid lootustandvate sõnadega[1]:

“Need on inimesed, kes nagu mina usuvad, et riigi eesmärk peab olema igaühe isiklike, poliitiliste ja muude valikute avardamine.”

Suurepärane plaan! Aga kuhu on täna küll kadunud usk ja soov avardada igaühe isiklikke valikuid?

Austatud kuulajad,

Ma olen igasuguse peremudeli poolt, eeldusel, et see on armastav ja turvaline nii partneritele kui lastele.

Olen veendunud, et traditsiooniline abielu kindlustab enamasti perekonnatunnet, turvatunnet. Kuid eelnevalt toodud näidetele tuginedes tuleb kahjuks tunnistada, ei see pruugi alati olla absoluutseks garandiks.

Seepärast tahan ma avaldada toetust erinevatele kooselamise vormidele ning korraldada elu meie riigis selliselt, et seadused annaksid kõigile kindlustunnet ka õiguslikes tegevustes.

Antud eelnõuga ei saa panna kedagi armastama või vihkama, ei lapsi tegema või neid ostma, seksima või seksist loobuma. See eelnõu räägib hoopis muust.

Lugege palun tähelepanelikult see läbi.

Lubage mul lõpetada Platoni umbes 2300 aastat tagasi lausutud sõnadega,

Me võime kergesti andestada lapsele, kes kardab pimedust; tõeline tragöödia on aga mehed (loe: täiskasvanud inimesed), kes kardavad valgust.

Kultuur – kas tüütu kärbes või oma ja oluline?

2015. aasta riigieelarve eelnõu suurendab kultuurivaldkonna eelarvet tervelt 20 protsendi võrra. Nii suure tõusu üle pole valdkond juba mitu aastat saanud rõõmustada.

„Kunst on kunstist ära elada,” kõlab kultuurivaldkonnas populaarseks saanud käibefraas. Ilmselgelt on kaunite kunstide ja rahvakultuuri valdkonnas alati õhus rohkem ideid ja loomingulisi plaane, kui finantsvõimalused seda lubavad. Nii on see olnud ajast aega. Eelarvekõvera tänavune positiivne dünaamika tõusu suunas võimaldab aga realiseerida lisaks kasvõi osakese plaanitust.

Olulise positiivse sõnumina tahan toonitada kultuuritöötajate palgafondi suurenemist 4,5% võrra, mis on kiirem tõus kui teistes valdkondades riigieelarvest palgasaajatel keskmiselt. Lähiaastate eesmärk on aga selge – kultuuritöötajate palk peab olema haridustöötajate miinimumpalgaga võrreldav.

Nii kultuuri- kui haridusvaldkond on olulised ka riigikaitse kontekstis. Täna pöörame julgeoleku teemadele seoses rahvusvahelise olukorraga rohkem tähelepanu kui varem. Seepärast on paslik meenutada, et parim kaitsepoliitika on kultuuripoliitika. Kui muusad kõnelevad, siis kahurid vaikivad. Olümpiamängud ei toimu riikides, kus käib sõjategevus.

Vaid kultuurne ja haritud ühiskond suudab mõista ka teistest kultuuriruumidest pärit inimesi, võimaldab neil mäletada ja arendada oma juuri ja traditsioone ning ehitada mõistvaid sildu eri rahvaste vahel. Täna on seda mõistmist meil kõigil väga vaja. Rohkem kui varem.

Mitme olulise kultuuriobjekti investeeringu osas on valitsuses tehtud kauaoodatud põhimõttelised otsused. Arvo Pärdi keskuse rajamine lähendab meid maailmamuusikaga, muusikamaailmaga ja vastupidi. Maestro Arvo Pärt pole juba ammu ainult Eesti helilooja. Ja tema roll maailmas on ületanud pelgalt heliloomingu piirid. Pärt on sümbol, rahu saadik ja prohvet, kes tunnustatud ja oodatud nii kodumaal kui võõrsil. Seetõttu on meile auasi panna alus igavikulise loomingu igaveseks talletamiseks.

Järgmiste lähiaastate investeeringute hulka jääb ka Eesti Rahvusringhäälingu vana raadiomaja renoveerimine uudistemajaks, Maarjamäe lossikompleksi, Ugala teatri renoveerimine ja Lennusadama administratiivhoone ehitus. Samuti jätkub Riigi Kinnisvara AS kaudu ajaloolise, suurima eelarvega Eesti Rahva Muuseumi ehitus ning algab Nuku (teatri) suure saali rajamine. Teatrivaldkonna põnevaim uudis mööduval aastal oli ilmselgelt Vaba Lava etenduskeskuse valmimine, mis teatrimaailmas uue hingamise lõi ning võimaldab vabatruppidele esinemisvõimaluste mitmekesistamist. Riik toetab keskust rendikulude osalisel katmisel.

Valitsuskabinet leppis kokku ka Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ja Ennistuskoja Kanut rahastamise tulevikus, 2018. aastal.

2015. aasta on kuulutatud muusika-aastaks, tänu millele jõuab kuulajani palju head ja huvitavat Eesti autorite heliloomingut. Erilist tähelepanu saavad noored ning piirkondlikud artistid. See avab võimalusi uutele tulijatele ning avastamisrõõmu publikule.

Ehkki kultuuriministeeriumi haldusalasse Eesti Muusika – ja Teatriakadeemia (EMTA) ei kuulu, tahan ma öelda paar seisukohta viimasel ajal tulipunkti tõusnud EMTA saali ehitamise teemal. Hiljuti peeti muusikakõrgkooli 95. aastapäeva kooli kõrvale püstitatud suures telgis, kus sooja püüti saada vahelduvalt töötavate puhurite abiga. See oli küllaltki vaikselt kannatanud kooli appikarje üldsuse ja valitsuse suunas. Praegune õppehoone, õieti kompleksi esimene etapp valmis 18 aastat tagasi. Ja seda teist etappi – saali ja blackbox’i ootab kool siiani. Ootab kannatlikult. Veel.

EMTA vilistlasena on mul vähe lisada Tõnu Kaljuste sotsiaalmeedias kõlanud võrdlusele spordimaailmaga. Tsiteerin: „Ma ei kujuta ette, et Audentese spordikooli oleks ehitatud ilma staadioni ja ujulata. Sellest võrdlusest võiks saada aru igaüks. Seega, kui muusika- ja teatriakadeemias õpetatakse kõrgtasemel muusikainstrumentide ja inimhääle valdamist, et üliõpilane saaks tulevikus toime tulla nii soolo, kammer-, kui ka sümfoonilise muusika interpreteerimisel, siis õppeprotsessis peab olema igapäevaselt saadaval suure saali akustika ning distants publikuga. Samad probleemid on näitleja ja lavastaja koolitusel.“ (tsitaat pärineb Tõnu Kaljuste FB seinalt, ja selle kasutamine on lubatud kokkuleppel autoriga).

Tõepoolest, ollakse ju uhked oma heliloojate ja kooride üle, kes Grammysid võidavad, ent arvatakse miskipärast, et see kõik on lihtsalt taeva kingitus ja ei vaja korralikku baasi. Saali ja blackbox’i vajab kool õppetööks, mitte lustimiseks. Seepärast tuleks kiiremas korras leida võimalus kõrgkoolile, kes teiste avalik-õiguslike hulgas täna ainukesena investeeringuteks eurotoetusi saanud pole.

Ma loodan väga, et kultuuriministeerium suudab vähemalt tulevasel muusika-aastal 2015 haridus- ja teadusministeeriumi ning ülejäänud valitsuskabinetti veenda tervele kultuurivaldkonnale nii olulise kooli arengu vajaduses ning aastaid kestnud alandav olukord saab lahendatud.

Avalikus kohas joomise lubamise seadus ehk mida teha Sarviku ja viinapudeliga tänavapildis?

1. juulil kehtima hakanud korrakaitseseadus oli möödunud kuumal suvel tuline teema ja on seda praegugi. Seadus, mille üks paragrahvidest käsitleb avalikus kohas alkoholi tarbimise võimalikkust tingimusel, et kedagi ei häiritaks, on teinud murelikuks paljud elanikud ning pälvinud ajakirjanike kriitika, kes seadusesätet kohati küllaltki meelevaldselt tõlgendasid.

Sotsiaalmeedia võidukäik on õpetanud meid arvamust avaldama mitte ainult anonüümsetes kommentaarides, vaid ka iga päev avalikult oma nime all. Teisalt võimaldab selline suhtlusvorm pealiskaudsust. Võib juhtuda, et arutelud põhinevad mitte algallikal, vaid mõne esimese väljaütleja poolt antud tõlgendusel. Seetõttu ei pruugi valitsevad meeleolud sugugi peegeldada adekvaatset suhtumist näiteks kõne all olevasse seadusesse kui niisugusesse, vaid hoopis kellegi poolt antud hinnangusse.

Siinkohal tuleb meelde tuletada tarkusetera, et asjad pole mitte sellised nagu nad on, vaid sellised, nagu nad näivad. Praegu näib, et seadus on saanud juba ka uue nime – avalikus kohas joomise lubamise seadus.

Ärme parandame terveid hambaid

Tuleb möönda, et korrakaitseseaduse §55 puhul ongi juhtunud vastupidine plaanitule. Vaatamata sellele, et seaduseandja soovis olla liberaalne ning heatahtlik kultuurse alkoholitarbimise suhtes, anda kodanikele rohkem vabadust ning täpsustada ka klausleid, mis võiksid häirida kaaskodanikke, pöördus kõik pea peale. Seaduse rahva suus liikuv tõlgendus häirib ligi 90% inimestest ja seega ei täida plaanitu oma eesmärki. Siinkohal tahaks tõesti küsida: kas me ikka pidime parandama terveid hambaid?

Toon ühe vastuolulise näite. Nagu mäletame, tekkis kevadel ühiskonnas suur pahameel selle üle, kui õllefirma oli laulupeo sponsoriks. Seda võeti justkui pühaduse rüvetamist. Ehkki firma toetas laulupidulisi suure hulga karastusjookide ning veega, tõusis vastaliste abiga suur rahulolematus õllemüügi vastu meie traditsioonilisel kultuuriüritusel. Kodurahu huvides ja kompromissi otsides koondati õllejoomine turvatud ning kontrolli all olevasse telki.

Samas tuleb tunnistada: üldlaulupidu toimus tegelikult juba pärast korrakaitseseaduse rakendussätete jõustumist. Kui nüüd tähte närida, siis võiks väita, et laulupeo ajal rikuti korrakaitseseadust. Nimelt oleks ehk õiglane tunnistada, et laulukaare juures eraldi alal lahja alkoholi joojaid, kellel seaduse järgi oleks olnud õigus tarbida õlut igal pool, piirati ebaseaduslikult. Ja seaduse järgi oleks tohtinud juua mitte ainult lahjat alkoholi, vaid üldse mingeid vägijooke. Paradoksaalne, aga nii ta tõe huvides oli.

Eesti alkoholikultuuri eripära

Mis plaanid siis valitsusel selle seadusega tegelikult olid?

2007. aasta juunis algatatud seaduse eeskujuks võis olla püüd liikuda näiteks Brüsseli või Melbourne’i jälgedes, kus alkoholitarbimine avalikus ruumis on lubatud. Taheti, et oleks sama mõnus ja vaba kui välismaal.

Meil juhtus aga vastupidi soovitule. Seega kahetsusväärne olukord. Välikohvikutes ajaveetmise asemel eelistavad mitmed pidulised nüüd hoopis poest ostetud odava märjukese – mida muuseas saab ju osta vaid piiratud ajal – lärmakalt manustamist tänaval.

Tunnistagem siis tõsiasja, et erinevates ühiskondades on ajalooliselt kujunenud välja ka teatud erinevus jookide eelistustes – Lääne-Euroopas ei jooda üldjuhul kanget alkoholi, mis tähendab, et pargis ja tänaval üleliia alkoholi tarbinud isikuid kohtab vähe.

Täna puudub meil täpne statistika juhtumite kohta, kus politsei on välja kutsutud ja pidanud lahendama ebameeldivaid situatsioone. Võib arvata, et need, kes ennast häirituna tunnevad, ei kihuta politseid kutsuma, vaid püüavad esmalt ise eemalduda kohast, kus juuakse tsiviliseeritud ühiskonnale ebaomasel moel. Masendav on kohata sulaselge viinapudeliga suul ringi tuiavat linnakodanikku või tegelast, kes istub Marie Underi monumendi juures, jalad purskkaevu vees, ning kulistab Sarvikut. Üht häirib, kas või ainult sellise pildi nägemine, mõni teine peab aga vastu nii kaua, kuni joobnud tegelane end siiski viisakas kauguses hoiab.

Tahtsime hästi, välja tuli kehvasti

Kuna praegune seaduse sõnastus ning sellest tulenevad tegevused on vastuvõetamatud enamusele elanikkonnast, siis on parlamendil ilmselgelt kohus selle mure lahendamisega tegelda, mis ka lähiajal ees seisab. Samuti ei ole kehtiv olukord kooskõlas ei rohelise raamatu ega muude alkoholipoliitika põhimõtetega.

Endise linnapeana häirib mind ka asjaolu, et „hea riik“ kõike lubab ja „pahad“ omavalitsused on sunnitud olema keelualade kehtestajad. Kas peaks siis kaart näpus mööda Eestimaad ringi käima, et kogemata mõne omavalitsuse poolt piirangutsoonis õlle joomise eest trahvi ei saaks? Või teeks keegi toreda nutitelefoni rakenduse?

Korrakaitseseadus tervikuna on vajalik ning käsitleb olulisi teemasid. Ent pinnuks silmas olev ja ühiskonna meeleolu häiriv, randades alkoholitarbimist võimaldav ning hetkel mitmeti tõlgendatav avalikus kohas käitumise üldnõuded kehtestav §55 punkt 5 vajab ülevaatamist.

Emalikult lõpetades julgen öelda, et vajame seaduse loomulikku, normaalset toimimist viisil, mis võimaldaks lastel ja peredel, armunutel või lihtsalt mõnusatel seltskondadel meie igapäevases elukeskkonnas end häirimatult tunda. Olgu kodumaja ees, bussipeatuses, rannas või raekoja platsil. Ja kui selle arutelu käigus tuleb tunnistada, et tahtsime hästi, aga välja tuli kehvasti, siis see pole mitte nõrkuse, vaid tugevuse tunnus.

Siit leiate minu kirjutatud arvamusartikleid ja ülevaadet tööga seotud sündmustest