Sildiarhiiv: inimõigused

Kõne kooseluseaduse lugemiselt

Kas tänane, meie ühiskonnas toimuv diskussioon ikka toimub tegelikult kooseluseaduse eelnõu teemal? Mulle paistab, et diskussiooni peateemaks on muutumas küsimus, kellel on õigus siin meie väikeses riigis end täisväärtusliku ühiskonna liikmena tunda ja kellel pole seda õigust mitte!

Nimetatud seaduseelnõu arutelu on ühiskonnas esile toonud erinevate inimeste vahelise väärtushinnangute terava konflikti. Seaduseelnõust on saanud meie ühiskonna „tervise indikaator“, kahjuks on see sünnitanud ka hulgaliselt vihakõnet ja vihkamist, alandusi ja mõistmatust toetudes hinnangute andmisel eelkõige stereotüüpsetele hoiakutele, mitte reaalsetele kogemustele.

Lisaks erinevatele ebatsensuursetele väljaütlemistele kooseluseaduse eelnõu kontekstis kõlab refräänina sajatus traditsioonilise peremudeli – abielu – kadumisest kohe, kui kooseluseadus vastu võetakse.

Tahangi rääkida traditsioonidest, nende muutumistest ja avaralt mõtlemises.

Alates seaduseelnõu esitamisest olen lisaks sadadele poolt ja vastuargumentidega mailidele, saanud isiklikke ähvardusi kirikuga seotud isikute poolt, kes kõnelevad kõigi kristlaste nimel ja on võtnud omale volituse eelnõuvastases võitluses suisa Jumalat ennast esindada.

Jumalakartlikkusele kutsuva loosungi taga paljastub aga rahvamassidele saadetav saatuslik sõnum – mitte kõiki ei armasta Jumal võrdselt. „Ei, ebanormaalsusele!“ kõlab üleskutse. Kas need „teistsugused“ peaks kividega surnuks pillutama või tuleriidale viidama? Täna kutsutakse üles põlgama seksuaalvähemusi, milliseid vähemusi põlatakse homme?

Vägisi tuleb meelde Tammsaare, kes on 1931 aastal „Tõde ja õigus” III köites kirjutanud: “… sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.”

Kõlavad sõnavõtud „absoluutselt kõigi nimel“ ükskõik kelle suu kaudu on väga kaheldavad. Sest alati on keegi, kes mõtleb teisiti allumata pimeda vahkviha ähvardustele või planeeritud suunistele.

Tõele au andes on mul õnn tunda EELK esindajaid, kes avaramalt mõelda suudavad ning seetõttu ei omista ma kirjeldatut kirikumaailmale tervikuna.

Seaduseelnõu vastalised kaitsevad oma retoorikas väidetavalt traditsioonilise pere mudelit. Aga kas mudeli sees ka inimest tähele pannakse? Kas mõistetakse, et igaühel on oma elu elamise valikutele talle sobilik õigus? Seda muidugi  juhul,  kui kellelegi oma eluviisiga kurja ei tehta. Ja et igaühel on õigus olla kaitstud nii inimese kui seaduse poolt?

Mida näitavad aga abielu kohta meie teadlaste tehtud uuringud?

(tuginen oma sõnavõtus eesti teadlaste Anijalgi, Ainsaare, Tiidu ja Pettai uurimustele).

Kui aastatel 1947 – 91 registreeriti aastas 12000 abielu, siis taasiseseisvuse aastate saabudes hakkas see arv kiiresti vähenema ja viimase 10 aasta jooksul on abielusid  registreeritud juba poole vähem – 6000 ringis aastas. Samal ajal on tõusnud aga traditsiooniliste abielude lahutuse protsent kõrgeimaks – üle 60% (isegi kuni 69%).

Mida veel on traditsioonilise peremudeli kohta teada, millest rääkida ei armastata?

Aastas kannatab perevägivalla all 44 000 naist, neist 6 000 saab raskeid ja eluohtlikke vigastusi.   Iga päev kannatab 252 naist füüsilise ja 33 seksuaalse vägivalla all. 2/3 juhtumitest toimuvad naise kodus. Paha lugu on see, et kahjuks ei pea paika müüt, et vägivaldsed on vaid asotsiaalid v alkohoolikud. Tegelikkuses on vägivaldseid mehi kõikides ühiskonna kihtides (ütleb Iris Pettai uuring). Soome sotsioloogide andmetel järgib iga kolmas vägivaldses peres üles kasvanud mees oma isa vägivaldset käitumist.

Vägivalla all kannatavad ka mehed. Iga päev langeb Eestis perevägivalla ohvriks umbes 22 meest, see on  9% juhtudest, mil mehed kannatavad vägivalla all üldse.

Seaduseelnõu oponendid tegelevad kooselu vormi kriitikaga vürtsitades oma juttu luuludega sellest, et kooseluseaduse vastu võttes hakatakse edaspidi lapsi heterode eest ära napsama, ja kujutage ette isegi ostma!

Küllap on silmas peetud kunstlikku viljastamist. Remargi korras tuleb tunnistada, et kunstlikku viljastamist kasutavad järjest enam ka traditsioonilised heteropered erinevatel tervislikel põhjustel.

Tihti kõlab eelnevale lisaks ka hirmutav argument, et  ebatraditsioonilises peres  üles kasvava lapse maailmapilt on väärastunud.

Selle peale ma küsin – kas selline traditsioonilise perekonna mudel, kus vägivald on igapäevane asi, on siis hea eeskuju? Kas pere, kus maadeldakse alkoholiprobleemidega on lastele hea ja turvaline sirgumispaik?

Ühiskond  muutub, sellega koos ka inimeste väärtushinnangud.

 Sajandeid tagasi tähendas traditsiooniline peremudel seda, et laste vanemad leppisid laste sündides kokku, kes kellega edaspidi abiellub. Oli muidugi juhtumeid, kui seda kokkulepet üksikute isepäiste abiellujate poolt hiljem eirati, sest mõni püüdis ikka ebatraditsiooniliselt – armastuse sunnil peret luua. Toonase abiellumise üks eesmärke oli pragmaatiline – maade – varade liitmine ja jõukuse suurendamine ning armastus oli tagaplaanil. Vähemalt ühiskondlikes väärtushinnangutes.

Kas lugupeetud konservatiivsed oponendid ei tahaks ka seda tava tagasi?

Teine näide – väärtuste ja hoiakute muutustest poliitmaastikul:

1868 aastal, mil Eesti rahvuslikult ärkas, käis äge poliitiline võitlus Ameerika Ühendriikide kongressis, kus vaieldi orjuse kaotamise üle. Palju rahulolematust ja kirgi oli saalis, kõlasid hõiked – “kui me nüüd laseme orjad vabaks, kas siis järgmisena anname ka naistele valimisõiguse?” (A. Lincolni eluloost)

Orjuse kaotamise teema lõhestas toona ameerika ühendriikide ühiskonda.

Täna me ei kujuta ette, et oleksime nende poolel, kes nõudsid orjuse jätkumist.

Näide inimõigustest ja väärikusest maailmakuulsas heategevusorganisatsioonis: Rotary liikumine on 1905 aastal loodud  väärika ajalooga organisatsioon. Kuid alles 1989 aastal said naised USA ülemkohtu otsusega õiguse kuuluda ametlikult Rotary klubidesse, et koostöös paremini heategevust korraldada. Tänaseks on tekkinud ka kümneid vaid naistest koosnevaid Rotary klubisid ja heategevus maailmas pole selle tõttu millestki ilma jäänud. Pigem võitnud.

 Ehk peaks naised tagasi padjaklubidesse suruma?

 Eelpool kirjeldatud olukordadest on aastakümneid või sadu kümne küünega kinni hoitud ja karjutud, et neid „ideaale“ muutes või arendades, läheb maailm hukatusse  – SIC TRANSIT GLORIA MUNDI – kes seda kuulnud poleks!

Eile pahandas siit puldist üks kõnelejaAeg ei muutu ju iseenesest, meie muudame aega ja osa meist tahab sundida muutma ka arusaamisi, ideaale ja tõekspidamisi.

Loomulikult tahab! Paljud tänapäevased normid on kunagi olnud tabud. Kui neid muuta poleks tahetud, siis selles saalis poleks täna istumas näiteks ühtegi naist.

Samas, nimetatud kõneleja erakonnakaaslane, toonane ResPublica juht, iseloomustas 2004 aasta oktoobris oma erakonna liikmeid lootustandvate sõnadega[1]:

“Need on inimesed, kes nagu mina usuvad, et riigi eesmärk peab olema igaühe isiklike, poliitiliste ja muude valikute avardamine.”

Suurepärane plaan! Aga kuhu on täna küll kadunud usk ja soov avardada igaühe isiklikke valikuid?

Austatud kuulajad,

Ma olen igasuguse peremudeli poolt, eeldusel, et see on armastav ja turvaline nii partneritele kui lastele.

Olen veendunud, et traditsiooniline abielu kindlustab enamasti perekonnatunnet, turvatunnet. Kuid eelnevalt toodud näidetele tuginedes tuleb kahjuks tunnistada, ei see pruugi alati olla absoluutseks garandiks.

Seepärast tahan ma avaldada toetust erinevatele kooselamise vormidele ning korraldada elu meie riigis selliselt, et seadused annaksid kõigile kindlustunnet ka õiguslikes tegevustes.

Antud eelnõuga ei saa panna kedagi armastama või vihkama, ei lapsi tegema või neid ostma, seksima või seksist loobuma. See eelnõu räägib hoopis muust.

Lugege palun tähelepanelikult see läbi.

Lubage mul lõpetada Platoni umbes 2300 aastat tagasi lausutud sõnadega,

Me võime kergesti andestada lapsele, kes kardab pimedust; tõeline tragöödia on aga mehed (loe: täiskasvanud inimesed), kes kardavad valgust.