Sildiarhiiv: intervjuu

Visaku see esimene kivi, kellel kõik on sujunud probleemideta

Vastasin Ohmygossip.ee küsimustele, mis avaldati täna siin: http://www.ohmygossip.ee/articles/22333-riigikogu-esimene-aseesimees-laine-randjaerv-ohmygossip-eele-visaku-see-esimene-kivi-kellel-koik-on-sujunud-probleemideta?locale=et

“Iga isiku või pere majandusliku heaolu aluseks on iseenda töökus ja riigi üldine majanduskasv. Üksikisik peab oma finantsriske ja võimalusi hindama samamoodi nagu toimiv ettevõte või riik. Kulutada saab nii palju kui sisse tuleb ja mitte tibagi rohkem,” räägib Ohmygossip.ee’le Reformierakonna ridades taas Riigikokku kandideeriv Riigikogu esimene aseesimees, poliitik ja muusikapedagoog Laine Randjärv.

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Iga isiku või pere majandusliku heaolu aluseks on iseenda töökus ja riigi üldine majanduskasv. Üksikisik peab oma finantsriske ja võimalusi hindama samamoodi nagu toimiv ettevõte või riik. Kulutada saab nii palju kui sisse tuleb ja mitte tibagi rohkem.

Riik saab suurema sissetuleku poole liikumist kiirendada majanduskasvu toetava keskkonnaga, see tähendab vastavate seadustega (nt tööjõumaksude alandamisega), mille tuginevad avatud majanduse, ausa vaba konkurentsi seaduspärasustele, samuti riigi ning kohaliku omavalitsuse tasandil olevale tasakaalus eelarvele.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?

Maailmamajandus on omavahel väga tihedas seoses. Ühelt poolt mõjutavad seda riikide poolt 70ndatel-80ndatel aastatel võetud laenud, mida kasutatud püsikulude katteks ning selline olukord mõjutab täna riikide laenuvõimet ning pärsib investeerimisvõimalusi püsiväärtustesse.

Hetkel on väga ärev olukord julgeoleku kontekstis. See mõjutab suurtööstust, aga ka turismi valdkonda väga olulisel määral. Esmatähtis on stabiliseerida rahvusvaheline olukord Euroopas, see loob paremad majandustingimused nii Euroopa kui ka teiste mandrite riikidele.
Kriisist tulevad paremini välja ratsionaalselt kalkuleerivad, madala laenukoormusega riigid, kes on oma otsustes strateegiliselt kaugele ettemõtlevad.

Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?

Mitte teha liiga palju suuri plaane, vaid lähtuda olukorra võimalikkusest ning tegutseda pühendunult oma eesmärkide nimel.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?

Valdo Kalm ärimaailmas – nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil – suurepärane suhtleja, tark visionäär, hea inimeste tundja, kaastöötajatest hoolija ja juhina oskuslik meeskonna motiveerija.

Margareth Thatcher– eeskujud poliitmaailmas – oma valdkonna tipptegija ja müütide murdja .

Mis või kes pälviks tiitlit “Aasta ämber 2014”?

Ei tahaks ühtegi sündmust eriti välja tuua. Eks tegijatel ikka juhtub. Ja visaku see esimene kivi, kellel kõik on sujunud probleemideta.

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?

Haridusse. Keeleoskusesse.

Keda peate kõige tugevamateks poliitikuteks Eestis?
Andrus Ansip. Jürgen Ligi.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures? Ja mis rõõmustab?

Rõõmustab see, et on olemas aatelisi inimesi, kes tegutsevad eesmärkide ja riigi nimel olenemata sellest, et otsused ei pruugi olla alati populaarsed. See annab lootust, et riiki ei tassita laiali.

Kurvastab, kui kõigile meeldida püüdmises unustatakse ära riigimehelikkus ning ollakse valmis „kolm tilka verd“ andma populismisaatanale. Masendav on, kui poliitikud omaenda isiku imetlemise seavad kõrgemale ülesandest, milleks nad kutsutud on.

Kui tähtis on teie jaoks tervis? Kas näiteks lause “ma pole aastaid puhkust välja võtnud” on asi millega uhkustada või näitab see pigem hoolimatust enda suhtes? Kuidas teie ennast “laete”?
Tervis on esmatähtis. Selleta ei suuda ju midagi ette võtta ning terviseprobleemid võivad muuta olematuks kõik saavutused professionaalses või isiklikus elus.

Mina laen ennast koos oma kooridega. Emotsioon ja füüsiline tegevus kooriproovis ning ülevad tunded kontsertidel või laulupeol võivad laadida mind pikaks ajaks.

Talupojatarkus on teenäitaja

[Juuru Valla Teatajas ilmus paari päeva eest intervjuu minuga. Olgu ta siin ka mujalt rahvale lugemiseks!]

Laine Randjärv on Juuru kihelkonna juurtega: isa Jüri Randjärv, Maaülikooli emeriitprofessor, on sündinud Vana-Kaius Allika talus. Vanaisa, ka Jüri Randjärv, elas oma elu lõpuni Kehtnas. Vanaema Alma-Madlise käis Juurus koolis, leeritati Juuru kirikus 1931. aastal. Laine on palju kordi käinud Juurus kohtumistel või esinemas. Ta oli ka üks „Mahtra sõja” ettelugejatest Eeru kõrtsi ees 2008. aastal, kui tähistasime Mahtra sõja 150. aastapäeva. Ka Järlepas Hakukeses viibides on põhjust mõelda tänuga Lainele. Vahest aga kõige suurem uudis on täna see, et 2015. aasta algusest alates on Laine Randjärv Juuru valla elanik. Kõigest mainitust ja küllap ka ajakirjaniku kutsumusest ajendatuna esitasin Lainele mõned küsimused.

Laine, mis arvad väiksest mõttemängust? Ütlen mõne märksõna, palun vasta kiiresti, kõige esimene mõte, mis sul selle sõna puhul meelde kerkib.

Proovime.

Niisiis – mets.

Mets on vägi. Ressursina. Teiseks, puud on juba visuaalses mõttes vägi. Väesalk, mis kaitseb.

Maastik?

„Siin oled sündinud, tasasel maal, siin on su rahu ja tasakaal.” Paul-Eerik Rummo. Tasase maa laul, millele Tormis viisi tegi. Eesti maastik annab rahu ja tasakaalu.

Naine?

Talu. Traditsiooniliselt öeldakse taluperemees. Aga peremees on kogu aeg ära, kuskil merede või maade taga. Kes talu üleval hoiab, on ikkagi naine. Naine kui koduhoidja ka erinevates kontekstides: talu, kodu, riik. Kui naine on asja juures, siis on see hoitud.

Mees?

(Pikk vaikus. Laine naerab).

Kas Mahtra sõda?

Tõesti, esimene visioon, ei tea miks, aga see mul tuli, et on üks salk mehi, kes kõnnib hangude või roigastega. Nad lähevad arvatavasti sõtta või pikale teekonnale. Mees on kogu aeg kusagile minemas. Rändama, otsima seitsme maa ja mere tagant oma õnne.

Rukkilill?

Riigi sümbol, nagu suitsupääsuke. Ilus, kui kasvab rukkipõllul. Rahvariide väega muster.

Järgnevalt mõni pikemat vastust eeldav küsimus.

Suhe Euroopasse on Eestis täiesti kaksipidine. Ollakse rahul, et riik on Euroopa Liidu ja NATO liige, seda küll. Aga rääkisin hiljuti ühe suurärimehega, kelle arvates Eesti on palju rohkem ära andnud, kui Euroopa Liit seda iganes on soovinud. Tema soov on, et mõnesid meie endi elu puudutavaid otsuseid langetataks ka kohapeal, mitte aga ei korrataks kõike ainult järele nagu papagoi. Teinegi näide. Kultuurifilosoof Valdur Mikita, kelle raamatud ja artiklid on alati TOP-is, ütleb – tsiteerin siin vabalt – rohkem soome-ugrit, rohkem oma peaga mõtlemist. Et kui soome-ugri ühendada globaalse infoga, saaksime parima tulemuse.

 

Olen Mikitaga absoluutselt nõus. Eestlase teenäitaja on talupojatarkus. Riigid ja rahvad on erinevad, mõned on väga isemõtlejad – saatku Euroopa pealegi oma direktiive, nemad kohapeal neid täita ei kavatse või siis täidavad osaliselt. Oma peaga mõtlemine on hea ja väga tarvilik, kui otsused puudutavad puhtalt kohalikku elu. Kui aga tegemist on oma interpreteeringuga näiteks finantspoliitika küsimustes, siis võib tulla katastroof, nagu juhtus Kreekas või ka mõnes muus Lõuna-Euroopa riigis, olgu see Portugal, Itaalia, mõnes mõttes ka Prantsusmaa. Tegelikult pole probleem ju sugugi Euroopa direktiivides, vaid selles, kuidas neid kohapeal täidetakse või tõlgendatakse. Meenub üks nali, et kui toiduasutuses kästi pesuruumi paigutada kaks kraanikaussi, pani eestlane igaks juhuks neli. Juurus, nii olen tähele pannud, on õnneks palju talupojatarkust – siin võetakse igas asjas härjal sarvist kinni ega tegelda rumalustega.

Oled küllalt kaua poliitikas olnud. Kui nüüd triviaalselt küsida – kas tõesti poliitika pakub kogu aeg uusi väljakutseid? Mis sind poliitikas kõige enam huvitab ja kas on tulnud mõnikord ka mõte ühel heal päeval see teekond selja taha jätta?

Kunagi kaugemas tulevikus saabub kindlasti ka poliitikast taandumise aeg, ent praegu on sellest vara rääkida, ma loodan.

Ehkki poliitiku amet võtab päris palju energiat, tunnen ma, et seda hetkel jagub. Oluline on ka see, et näen ikka, mille nimel tegutseda. Eesti ei ole valmis. Eriti see Eesti vajab tähelepanu, mis on pealinnast kaugemal. Olen kõigi poliitikas olnud 12 aasta jooksul seisnud piirkondade eest, mis on kaugemal Tallinnast – olgu see Kagu- või Lõuna-Eesti, olgu see saarte kultuuriruumi teema või meelelahutuslike võimaluste loomine Ida-Virumaal.

Riigikogu töö seob mind ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, olen Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juhina tegev Läänemeremaade parlamentaarses koostöös. See eeldab pidevat suhtlemist teiste riikide parlamentidega, lobby-tööd oma riigi huvides, keeleoskust, eri valdkondade tundmist, dokumentide koostamist jne. Kindlasti on vaja ka julgust, et esitada oma ideid mõjuvalt.

Kes sa täpselt oled Balti Assamblee parlamentaarses ühenduses?

Olin kuni 31. detsembrini president. Kuna assamblee presidendi koht vahetub igal aastal, siis andsin ameti 1. jaanuarist üle Leedu parlamendi esindajale. See toimub vastavalt  rotatsioonile. Praegu olen seal asepresident.

Tihti kurdetakse, et Balti riikide vahel puudub igasugune koostöö. Kuid Balti Assamblee näol see ju ometi toimib?

Üheksakümnendate aastate alguses oli see koostöö kindlasti märgiliselt suurema mõjuga, kas või tulenevalt Balti ketist, omariikluse taastamise värskest energiast, palju asju tehtigi koos, konsulteeriti omavahel elavamalt kui täna. Toona oli vaja ühekorraga palju seadusi teha, ka regionaalses mõttes tihti läbi rääkida. 20 aastaga on väga palju muutunud ja täna on esikohal pigem prioriteetsed huvid: üks Balti riik tahab rohkem arendada sadamaid, teisel prevaleerivad energeetika valdkonna huvid. Kui täna tahame rahvusvahelisel areenil tugevad olla, siis jõuline ja toimiv kooslus – Skandinaavia viis riiki ja meie kolm Balti riiki – on kindlasti väga hea võimalus. Põhjamaa kontekstis tugevdab meievaheline koostöö ka iga rahvusriiki üksikult, meie hääl on  kaheksakesi koos palju tugevam kolme häälest. Mina usun väga Läänemeremaade ühistegevusesse. Eesti on ise ka üks väike tubli Põhjamaa riik. Ja seetõttu oleme head partnerid ka suurtele – näiteks NATO riikidele.

Mis väga hästi toimib, on kultuurialane koostöö. Kolm Balti riiki on laulupidudega UNESCO kultuurpärandi nimekirjas, rahvuskeelte areng on vastastikku rikastav. Kultuuri valdkond ongi tegelikult see, mis erinevate riikide ja rahvaste traditsioonide ja väärtuste paljususes suudab ühiseks tegutsemiseks sildu ehitada.

President Toomas Hendrik Ilvese lauset „see, mis meid on siia toonud, ei vii meid enam edasi” on sageli tsiteeritud. Mis meid edasi viib?

Eesti tulevik sõltub sellest, kui hästi on meie peredel võimalik hakkama saada Eesti eri paigus. Väga oluline on luua kuitahes kauges paigas maal terviklik elukeskkond, mille tähtsaim nurgakivi on haridus ja teine toetav sammas on huvitegevus – vaba aja veetmine. Elu ei koosne ju ainult tööst ja saavutustest. Puhata ja ennast taastada on tarvis nii lapsel kui  täiskasvanul. Ma väga usun laulus väljendatud talupojatarkusesse: „Kuni su küla elab, elad sina ka.”

Viimane küsimus – miks Juuru?

Juuru kihelkonnas on mu esivanemate juured. See on kodu.

Küsis Sirje Endre

Head uudised – intervjuu

Heade uudiste portaalis www.goodnews.ee avaldati täna pikem intervjuu minuga, seda saab lugeda siin: http://www.goodnews.ee/laine-randjarv-motlen-sellele-et-meil-oleks-rahu-ja-see-muutunud-vaga-oluliseks-unistuseks

Tsitaate intervjuust:

“Kõige olulisem õppetund poliitikas on aga see, et igasugune otsustamine on parem otsustamatusest, venitamisest ja mõttetust vegeteerimisest.”

“Ma usun, et ajaloolises tagasivaates ei armastatagi neid inimesi, kes on olnud suured lubajad ja mee moka peale määrijad. Selline metoodika on lühinägelik ja mõjub lühiajaliselt. Pigem armastatakse karmi ütlemisega ja kõva sõna poolest tuntud tegijaid, kes on julgenud ka ebapopulaarseid otsuseid riigi huvides vastu võtta – näiteks nagu Jürgen Ligi.”

Raplamaa Sõnumite intervjuu täispikkuses

14. jaanuari Raplamaa Sõnumites avaldati Sirje Endre intervjuu minuga – olgu see nüüd täispikana siingi saadaval!

Laine Randjärv: „Raplamaale tulen nagu koju”

 

Toompea akende taga on talvehämarus. Laine Randjärv vaatab kella ja küsivalt mind ning ütleb, et tal on aega täpselt tund ja kolmveerand. Noogutan – meile piisab sellest.

 

Missugused on su sidemed Raplamaaga?

Laine Randjärv: Kõige otsesemad seosed, mis inimesel üldse olla saavad. Kolmsada aastat on teada meie esivanemaid, kes pärit Raplamaalt. Ja küllap see ajalugu ulatub veel kaugemalegi. Suguvõsa ajalooga põhjalikumalt tegeleb mu isa Jüri Randjärv, kes on sündinud Vana-Kaius Allika talus, ja enne teda uuris pere juuri tema isa, ka Jüri Randjärv, kes elas oma elu lõpuni Kehtnas.

Mul on see veendumus, et lastele tuleb kindlasti rääkida esivanemate suguvõsast. Uuemal ajal on muidugi olemas portaal Geni, mis võimaldab interneti kaudu geneoloogiaga tegelda. Õnneks on suguvõsas teisigi huvilisi, kes uurivad andmeid kirikuraamatutest ja tänaseks on meil olemas päris võimas suguvõsa võrgustik.

Juured on mul maas. Peamiselt praeguses Rapla vallas, aga ka Kaiu ja Juuru valdades. Esimesed teadmised vanaisa Jüri esivanematest on aga Alu mõisa maadelt – vanim esiisa on 1710. aastal sündinud Mäe Ott. Sain isalt teada ka seda, et me esivanemad ameti poolest olid põhiliselt lihtsad talupojad, teotöölised mõisate juures, mõni oli ka tallimees, keegi kutsar.

 

Väärikad ametid mõlemad.

Jah, töötegijate ametid.

Praegu elavad meie sugulased mitmel pool Raplamaal, ka vanas Järve talus, Sikeldis. Sealt pärineb meie eestistatud perekonnanimi – Randjärv, mis enne oli Randdorf. Olen mõelnud, et Randdorf tähendab ju tõlkes hoopis ääreküla, aga eks see talu nimi saigi siin määravaks.
1901. aasta oktoobris oli aga Rapla kirikus üldse kõige esimene paar, kes selles ilusas kahe torniga kirikus laulatati, minu vaarvanemad. Vanaisa Jüri ema Leenu Mölder ja isa Mart Randdorf. Nii on kirjas kirikuraamatus. Raplasse sõites on mul alati mingi eriline tunne, kõik siin on kodune, soe ja omane. Tulen nagu koju.

 

Räägime ka vanaemast. 

Vanaemaga seotud paigad on Kaiu, tema isa omakorda pärit Kodilast, aga töötas Juuru kandis. Vanaema poolt oli nimi enne eestistamist Riedebach. Muuseas oli vanaema poolne vaarisa Kustas kõva maailmarändur – küll sõjaväe sunni pärast, aga võitles nii Türgi sõjas kui Port Arturis. Mul on alles tema päevikud. Küll seal on alles palju põnevat.

Vanaema Alma-Madlise käis Juurus koolis, leeritati sealses kirikus 1931. aastal.

 

Riigikogu valimistel kandideerid niisiis sugugi mitte juhuslikult Raplamaal?

Mu heameeleks see nii juhtus. Lapsena veetsin Raplamaal oma esimesi iseseisvaid suvesid. Tädi elas Kädval, Juuru kihelkonna ääre peal. Kädval sain oma elu esimesed õppetunnid. Seal on kukutud ja püsti tõustud, karjas käidud ja nelja-aastaselt ka lehmalüpsi proovitud ning sovhoosi peedipõllul esimene palk teenitud – tervelt 19 rubla ja 83 kopikat. See on mul väga hästi meeles.

 

Oletame, et täna tuleb mõnes taluõues sulle vastu lehm, kas lüpsikunst on veel meeles?

Kui natuke harjutada, tuleks vist meelde küll. Tänapäeval on lehmalüpsmiseks ju enamasti igal pool masin ja käsitsi lüpsmist tuleb ehk vaid väga väikestes enda jaoks loomi peetavates majapidamistes ette. Aga tegelikult on ikka päris suur õnn, kui selliseid majapidamisi veel leida on.

 

Oled Sa oma lapsepõlve radadel hiljem ka käinud?

Jah, ikka. Viimati möödunud suvel Tule Tulemise teekonnal oligi üks peatuspunkt Kädva kunagine koolimaja, mis tänaseks on korda tehtud ja siin on nüüd külakeskus. Toona elaski  tädi pere just selles koolimajas.

 

Sealkandis on üks kuulus mägi – Paluküla hiiemägi.

Olen seal täiskasvanuna käinud, oma ohverdused-lindikesed-soovid puude külge sidunud. Millesse usud, see on.


Kui sageli sa praegu Raplamaale juhtud?

Käin tihti Rapla kalmistul, kuhu on maetud mu esivanemad. Pean esivanematest väga lugu, mõte läheb aina neile. Jaanipäeval ja jõulude ajal, esivanemate sünni ja surma aastapäevadel panen surnuaial nende kalmudel küünlad põlema. Mõtlen sellele, kes on enne mind olnud, mida nad on mõelnud, millest unistanud, kuidas elanud.


Palun räägi nüüd ka oma emast.

Ema on mul pärit Moskvast. Raplamaa poiss Jüri Randjärv sõitis pärast Saku tehnikumi lõpetamist Moskvasse, õppima geodeesiat. Seal ta kõrgkooli raamatukogust minu ema leidis ja kokku nad jäid. Isa on suur laulumees, võib-olla lauluga ta Moskva neiu ära võluski. Pulmad tulid ruttu, poolteist kuud pärast tutvumist. Nüüdseks on nad koos elanud 51 aastat, mis on tänapäeval haruldane. Isa tõi ema pärast kooli lõpetamist Eestisse, Tartusse. Oli 1966. aasta.

Ema õppis aastaga ära eesti keele. Ei olnud tal kõhklust, et laps tuli panna eesti lasteaeda. Ka mu esimesed rahvariided 1969. aasta juubelilaulupeoks õmbles ema. Ta on eesti kultuuri suur austaja ja huviline. Nimeks pandi mulle ka väga vana eesti nimi – Laine. Kui  väike olin, siis räägiti, et sel tüdrukul on vanainimese nimi. Nojah. Siis ei pandud eriti Lainesid nimeks. Aga nüüd annan juba õige Laine vanuse ehk väljagi!

 

On olnud juhust ajada mõnelgi korral juttu su emaga. Ta on väga eestiaateline inimene, palju suurema missioonitundega, kui seda on mõni eesti soost inimene.

Emale on väga oluline, kuidas Eesti riigil läheb. Ta armastab eesti kultuuri, armastab isa ja mind, lapselapsi, elab kõigele, mida me teeme, tuliselt kaasa. Ema süstis minusse kultuurihuvi. Tal on endal suur huvi loomulikult ka vene klassikalise kultuuri vastu. Suure lugemusega inimene, loeb peast luuletusi, tunneb klassikute elulugusid, maalib.

Ema ja isa on mu suured toetajad kõiges, mida elus ette võtan.

 

Sul on kaks tütart, räägi neist.

Marit on 28, ta on juba ise ema, lapsed on nelja-aastane Ralf ja varsti kaheseks saav Kiira. Kahjuks mul on liiga vähe aega olla täiskohaga vanaema. Käin neid küll võimalust mööda külastamas, et ma meelest ära ei läheks, aga ma ei ole unistuste vanaema, kes hoiab palju lapsi, istub sokke ja kindaid kududes ja head-paremat küpsetades nende juures. Tõsi on küll see, et kududa mulle meeldib, olen neile midagi ka kudunud, aga vähe. Marit on lõpetanud Tartu Ülikooli, alustas majanduse õppimisega, läks üle turundusele, kaitses kommunikatsiooni alal magistritöö.

Mu noorem tütar, Liine, on 24-aastane. Tema alustas kõrgkoolis õpinguid avalike suhete ja  ajakirjanduse erialaga, peale bakalaureuse lõpetamist õpib nüüd magistrantuuris hoopis majandust.

 

Kirjanik Viivi Luik ütles ühes suvises raadiosaates, et tänased eesti noored erinevad eesti vanadest sedavõrd, et on tunne, nagu oleks tegemist ühe hoopis teise rahvaga. Laine, sa käid tihti esinemas koolides, näed ja kuuled kodus, mis tütred eluasjadest räägivad, kuidas sulle tundub?

Kuigi Viivi Luige looming mulle väga meeldib, ei arva ma nii. Pigem näen siin põlvkondade vahelist arengut. Vanemale põlvkonnale on ju alati tundunud, et järgmine ei mõista elu nii hästi kui nemad. Sic transit gloria mundi, ütlesid juba vanad roomlased. Võib-olla põlvkondade vaheline erisus toimib isegi üle põlvkonna rohkem? Näiteks et minu vanemate põlvkond mõtleb nii minu laste põlvkonnast. See on ka täiesti arusaadav, kui on 50 aastat vahet – ühtedel on olemas elukogemus, mingisugune oma ajalugu, lapselastel juba tulenevalt tehnoloogia arengust sootuks teistsugune elukorraldus.

 

Räägime nüüd raamatutest. Tänapäeval ei kirjutata enam käsitsi kirju ja raamatutel pole väidetavalt juba ammu niisugust tähendust nagu kunagi vanasti. Aga sina hakkasid korraga raamatuid koostama! Oled olnud kaksteist aastat poliitikas, tipp-poliitikud satuvad väga harva kirjastustööd tegema. Tavaliselt nad kirjutavad memuaare, kui üldse. Ometi on kirjastuses SE&JS just sinu osalusel valminud kuus suurepärast raamatut ja ise kirjutasid seitsmenda. Mil kombel, õieti, miks too raamatute koostamine sinu ellu tuli?

Ütlen ausalt, et esimene raamat, „Rahva eesel. Asinus vulgi”, sündis 2010. aastal just tänu poliitikas kogetule. Poliitiku mõnes mõttes tänamatu töö sundis järsku küsima, et miks inimesed ei ole rahul, kui sa tahad head, tegutsed selle nimel ja pühendad sellele oma aja. Loomulikult ei pruugi tegemised mistahes ametikohal, olgu sa tippjuht või organisatsiooni liider, meeldida sajale protsendile inimestele. Need, kellele su töö meeldib, enamasti seda kunagi ei ütle. Aga teised, kellele sa pole meele järele, kuulutavad oma pahameelt või koguni viha kõva häälega.

Selle mõttearenduse jätkuks koduses pereringis oli emal kohe varrukast võtta üks luuletus, Samuil Maršaki „Mölder, poiss ja eesel”, mis Eestis tuntud Albikära Antsu loona. Mölder, poiss ja eesel lähevad läbi küla, kord on mölder eesli seljas, kord poiss, kord käivad mõlemad jala või tassivad eeslit seljas – külarahvas kogu aeg parastab ja õpetab, et mida ja kuidas vaja tegelikult teha, kuidas eesli seljas sõita. Samasugune lugu on enamikul rahvastest kirjasõnas olemas juba 26 sajandit, ainult eesel varieerub hobusega.

 

Parastamise teema ei puuduta ju üksnes poliitikuid või tippjuhte.

Jaa, küllap on mõnigi kirjanik või laululooja tundnud, et ta loominguga ei olda sugugi rahul.  Erkki-Sven Tüür kirjutas laulupeoks koorilaulu „Taandujad”, millele vihaselt kallale mindi – niisugust laulu ei sobivat laulupeol laulda.

 

Et olevat morbiidne ja et eestlased ei taandu…

Õnneks lõpuks ikka lauldi ja teosest jäi kõlama see õige sõnum – „tihedaks kamaraks põimib me juuri üks aegade hämarast pärinev keel”.

 

Mis on juhtumi moraal?

Tee oma otsused kindlameelselt ja pea neist otsustest kinni. „Sa ei saa kõigile meeldida,” öeldakse „Rahva eesli” raamatus 13. sajandist pärit Nasreddini loos.

 

Esimene raamat läks nii-öelda täkkesse, „Rahva eesel” on täna rariteet, mida müükidel alatasa küsitakse.

Selle koostamine inspireeris mind ennast ka. Poliitiku, muusikainimese, koorijuhina, üldse. Järgmise, Tammsaare  mõteteraamatu „Naine ja Mees. Inimene ja Tahtmine” koostamiseks ajendas Ester Mägi üks koorilaul. Edasi tuli Eino Tambergi mõtteraamat „Peeglitrikid”, mille panime kokku üheskoos Kerttu-Liina Tujuga. Siis „OKAS ja KÄBI. Käbi Laretei novell ja Evald Okase impressioonid”.

 

Sinu tee raamatutegemise juurde on ses mõtteski huvitav, et see juhtus ajal, mil Marju Lauristin Kääriku Metsaülikoolis oma ettekandes rääkis, et raamat on kaotanud oma juhtiva rolli ja selle on üle võtnud internet. Et sellega peab leppima ja raamatukirjastajal tuleb siin teha oma tõsised järeldused.

Ma arvan professor Lauristinile suisa vastupidiselt: inimesed on kaasaegsed ja edukad, kui nad loevad raamatuid. Mis toimub tegelikult raamatupoes? Seal te näete, et raamatuid on palju, inimesi veel rohkem. Elulood, ajalugu, fotoalbumid, kokaraamatud, romaanid, ulmekirjandus – kõigile jagub tahtjaid.

 

Jah, oli ju ka jõulukuise TV-saate „Plekktrumm” lõpus literaadi ja filosoofi Marek Tamme sõnum: inimesed, olge vähem internetis ja lugege rohkem raamatuid. Ta küll ei täpsustanud, milliseid raamatuid. Paar aastat tagasi laskis sinu järel ameti üle võtnud kultuuriminister raamatukogudele koostada nimekirjad. Et mida võib, mida ei tohi ja mida peab raamatukogu ostma. Barbara Cartland sai nii et tolmas. Muidugi, eks ta ongi selline vahva ajaviitelugemine. Ent keeluajal osteti poed Cartlandi raamatutest tühjaks.

Raamatukogudes töötavad targad inimesed. Nad oskavad ise teha valiku. Nimekirjade vastu  tõusiski tohutu vastuseis, mis näitas, kui väga lähevad raamatud inimestele korda. Müükide TOPis on näiteks eneseabi-raamatud. Lasteraamatud lähevad nagu soe sai. Mu meelest on liiga vähe häid lastekirjanikke, nõudlus on palju suurem. Antakse välja vanu muinasjuturaamatuid, kõik Lindgreni raamatud on igale uuele põlvkonnale populaarsed. Pipid ja Blomkvistid on laste aegumatud sõbrad. Karupoeg Puhh on olenemata elueast kõigile suur  elu õpetaja. Sipsik, Eno Raua ja Aino Perviku raamatud, Ellen Niidu luuletused…

 

Küsin nüüd seose või võrgustiku kohta – kas raamatu koostamine või raamatu lugemine on andnud sulle kui poliitikule mingi täiesti teise arusaama elust või erilise teadmise?

Poliitikule on igasugune taustainfo äärmiselt oluline. Kirjastus on äriettevõte ja kahtlemata tehakse just neid raamatuid, mis lähevad paremini müügiks. Sealt  küsimus, et miks, mis põhjusel olid mingil hetkel väga nõutud elulooraamatud, mingil hetkel on poes kokaraamatute tulv. Kas sellepärast, et sügis ja hoidiste tegemise aeg? Aga kas ainult sel põhjusel? Kokaraamat ei tähenda ju ainult kokkamist. Inimesi huvitavad kodused teemad. Kui mees ostab abikaasale jõulukingitusena kokaraamatu, siis võib leida siit ka sõnumi, et ta hindab oma kodusoojust väga kõrgelt, teab, et on õige eluvaliku teinud, sest tal on koduhoidev kaasa.
Koduhoidmine ei ole muidugi mitte see, et naine peaks kogu aeg kodus istuma, pigem on see tundeilma ja keskkonna loomine. See, missuguseid raamatuid keegi ostab, räägib tema kohta palju. Kui õppisin neurolingvistilisel koolitusel, lugesin sellealast erialakirjandust, juhtimisalaseid raamatuid. Eneseabi, hakkamasaamine konfliktsituatsioonis, juht ilma tiitlita, selleteemalisi raamatuid on sadu. On huvitav vaadata, kes täpselt on need inimesed, kes seisavad poes just tolle leti juures…

 

Läinud maikuus möödus kümme aastat, mil Eesti on olnud Euroopa Liidu liige. Euroopa on aegade jooksul eestlast ühel või teisel moel paelunud – ärgitanud kusagile jõudma, endast kõrgemale tõusma. Kümme Euroopa hõlmas oldud aastat andsid sulle idee koostada raamat, kas nii?

Mul on selline veendumus, et minekul homsesse peab teadma, kust on tuldud ja kus ollakse praegu. Kui koostasin raamatut „Euroopa. Väärtused. Euroopast eurooplasele”, oli see mulle nagu kool. Tegin endale selgeks Euroopa ajaloo ja mõtteloo. Kui Euroopa-raamatu kokkupaneku mõte tekkis, ei olnud Ukraina sündmused veel alanud. Kui raamat aga ilmus… oli Ukraina kriis kestnud juba kolm kuud. Kujutage ette olukorda – see raamat lõpeb tsitaadiga, et maailm on nüüd rahumeelselt valmis, riikide piirid on paigas, inimesed Euroopas ei pea enam omavahel sõda. Samal ajal lahvatas aga sõda, mille lõppu ei oska täna keegi prognoosida. Iialgi ei saa milleski lõplikult kindel olla.

 

Kas Euroopa suured mõtlejad, poliitikud ja filosoofid, kelle tsitaate ja õpetust oled raamatusse koondanud, eksisid? Kas maailm rajaneb ebakindlusel?

Ei, ma ei ütleks nii. Millel ta püsib, on kirjutatud Raamatute raamatusse. Usk, lootus, armastus, aga suurim neist on armastus. Ajaloolised protsessid võivad olla ootamatud, üllatuslikud, nagu oli kunagi Nõukogude anneksiooni algus Eestis, ajal, mil meie riigijuhid uskusid ise ju kogu südamest, et olid teinud õiged otsused, tagamaks Eesti omariiklus ja rahu.

 

Mis raamatut praegu ise loed?

Olen ses mõttes imelik inimene, et mul on korraga palju raamatuid pooleli. Osa on selliseid, mida ükskõik kuskohalt võtad lahti, loed sealt mingit lõiku, ei peagi järjest lugema. Ei hakka kõiki üles lugema, kuid üks selline öökapiraamat on mul näiteks Robin Sharma „Juht ilma tiitlita”. Raamat räägib allegoorilises võtmes inimesest ja kuidas organisatsiooni juht peaks erinevates olukordades käituma.

Teine põnev raamat on Kalle Muuli raamat Reformierakonna ajaloost, arvatavasti uuemaid avastusi Eesti poliitilises kontekstis. Huvitav on lugeda, mida kirjutab inimene, kes on arhiivis põhjalikult tutvunud materjalidega, ent pole uurinud tagamaid või seletusi inimestelt, kes on raamatu peategelased. Muidugi, tuleb eristada uurija või ajakirjaniku vaadet ajaloole. Kui teadlane kirjutab oma töö arhiivimaterjalide põhjal, siis ta lähtub järgmistest tõsiasjadest: see on fakt, see on sündmus, kohal oli nii- ja niipalju inimesi, nagu märgitud protokollis. Hoopis teine olukord on siis, kui ajakirjanik hakkab andma hinnanguid. Mitmes kohas tahaksin ma autoriga vaielda, kuna Muuli on võtnud vabaduse meelevaldselt öelda, et vat’ seda või teist otsust tehti just sellepärast või et mingi sündmus oli ajendatud millestki temale justkui kindlalt teadaolevast. Aga ma ju tean, et see polnud sugugi nii. Tean, kuidas asjad tegelikult olid, sest olin sealsamas juures. Korraks mõtlesin, huvitav, kas kas IRL-i liige Kalle Muuli on selle raamatu kirjutanud ajakirjaniku või hoopis poliitilise konkurendina?

 

Nüüd sa mõtled nagu poliitik. Aga nõustun – küsimuses on iva.

Ma olengi ju poliitik.

 

Tuleme tagasi raamatute juurde. Tammsaare muuseumi direktor Maarja Vaino istus malbe ja rahulikuna  TV-saates, kui reporter Joonas Hellerma ootamatult esitas talle kavala, et mitte öelda, eksistentsiaalse küsimuse: Tammsaare on ju läbi ja lõhki n-ö ära analüüsitud, aga teie tegelete jätkuvalt tema loomingu uurimisega, miks? Vaino vastas, et iga raamat on järgmisel päeval uus, eriti Tammsaare teos. 

Võib tuua paralleeli muusikast. VI sajandist on meieni jõudnud Gregoriuse koraalid, tänapäeval mängitakse suure menuga Händelit, Bachi jt, kes kirjutasid oma teosed sadu aastaid tagasi. Klassikud on isegi populaarsemad, võrreldes kaasaegse muusikaga. Täna elavad heliloojad võivad kirjutada ülimenukat muusikat, aga ei pruugi saada klassikuks. Näiteks Bachide peres oli heliloojaid ju rohkem kui Johann Sebastian, me ei tea aga teistest Bachidest eriti midagi. Aeg selekteerib välja, kellest saab klassik, ja kes unustatakse.

 

74 aastat tagasi surnud Tammsaare on klassik for ever.

Tammsaarel on igale uuele põlvkonnale öelda mingi oluline sõnum. Samuti ka Vildel. „Mahtra sõda”, mida ka mul oli au ette lugeda Mahtra sõja 150. aastapäeval Eeru kõrtsi ees, omab igal ajalooetapil aktuaalseid nüansse – kas või Laulva revolutsiooni kontekstis Eesti iseseisvuse taastamise aegadel. Võitlusvaim, oma asja eest seismine. Kirjanduslikud teemad ja kujundid võivad aidata liigutada mägesid, muuta ajalugu. Ma ei ole nõus arvamisega, nagu oleks Tammsaare või Vilde, Albert Kivikase või Bornhöhe raamatud vananenud või neis puuduks sõnum 21. sajandi inimesele.

 

Bornhöhe kirjutas „Tasujaga” igaveseks meie kollektiivsesse mällu 23. aprilli 1343, kui Harjumaal algas Jüriöö ülestõus.

„Tasuja” on sümboleid täis. Võib ju norida, et Tammsaare, Vilde või Bornhöhe lauseehitus on vanaaegne, aga see on lugeja intelligentsuse küsimus. Igal juhul on nende keel palju kordi ilusam, kui lühendite ja ingliskeelsete vaherepliikidega lausete moodustamine, mis on moes tänapäeva kõnekeeles.

 

„Kas on midagi, mille kohta võiks öelda: „Näe, see on uus!”? See on olnud olemas juba ammustest aegadest.”

Just! „Mis on olnud, tuleb taas, ja mida on tehtud, tehakse jälle. Pole midagi uut päikese all.” Koguja raamat. Elu käib spiraali mööda: mis on olnud, tuleb uuesti. Artiklid, mida valisin Tammsaare-mõtete raamatusse – „Riik ja rahvas”, „Eesti kirjanikust”, „Sic transit gloria mundi” – need peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud esseed oleksid justkui täna kirjutatud. Inimeste suhtumine riiki, riigi väidetav suhtumine kultuuri ei ole muutunud, vaid on samasugune, nagu sada aastat tagasi.

 

Räägime sinu põhierialast, koorijuhtimisest, mida muusikakadeemias õppisid, neil teemadel kirjutasid magistritöö. Kuidas on võimalik ühitada poliitika ja eriala?Missugune on sinu suhe koorijuhi ametisse?

Mis tähendab – suhe!? Olen koorijuht, see pole suhtumise küsimus. Mul on kolm koori, kellega töötan aktiivselt. Esimene koor on minu enda poolt 1989. aastal loodud Tarmeko kammerkoor, kes laulab kammermuusikat, renessanssi, barokkmuusikat, ka eesti klassikat: Saar, Kreek, lemmikrepertuaaris on elav klassik Veljo Tormis. Äsja tähistasime oma koori 25. sünnipäeva kontserdiga ülikooli aulas.

Teine on Tallinna Jaani kiriku segakoor, kellega proovid toimuvad iga nädala neljapäeval. Käisime esinemas ka Rapla kirikus, see oli ühiskontsert koos Rapla kiriku kooriga. Rapla kirikuga oli tihedasti seotud andekas helilooja ja organist Enn Võrk, meie koori repertuaaris on päris palju Võrgu muusikat.

Olen ka Tartu Akadeemilise meeskoori Emajõgi abidirigent. Meeskoor on ülihuvitav kooriliik mitte ainult muusikalises mõttes, vaid ka kontekstis, kuidas naisdirigendina hakkama saada meeskoori ees. Minult vahel küsitakse, et kas on raske olla tipp-poliitikas, kus on enamasti ainult mehed? Ütlen – ei ole. Kui naisena oled saanud kõva kooli meeskooriga töötades, siis pole miski ega kusagil enam raske.

 

Aga siiski, mismoodi või mispärast see juhtus, et koolitatud dirigendist sai poliitik?Poeet Mathura kirjutab, et „mõnikord valivad teekonnad meid ja mitte meie oma teekondi”, kuidas oli sinul?

See oli üks benji-hüpe. Vabalangemise ja ülestõusmise vahel olen suutnud ellu jääda. Tegelikult on poliitika jätkuv benji-hüpe, kus jalad ei pruugi kordagi maad puudutada ja sa ei saa köie otsast enam kuidagi maha. 2002. aastani olin Vanemuise kontserdimaja direktor. Ma olin ära öelnud kõigile erakondadele, kes mind poliitikasse kutsunud olid. Peale ühe. Andrus Ansipi kutsele tulla Reformierakonda vastasin jaatavalt. Ta oskas veenda. Ja mul oli lootus ning unistus teha midagi kasulikku kultuuri ja hariduse valdkonna ja Tartu linna heaks. Kaugemale oma karjääri mõttes ma toona mõelda ei osanud.

 

Läks nii, nagu Mathura kirjutab – teekond valis sinu.

Kui sa nii ütled. Neile aegadele tagasi vaadates: ei olnud kerge olla abilinnapea ega linnapea. Aga kui sõidan täna Tartus ringi, on hea tunne. Näen, ohh, see asi sai teoks minu meeskonna ajal!

 

„Teised vaagigu su vilju”, ütles selle kohta Tartu poetess Betti Alver.

Mul olid unistused ja mõtted, mille pärast ma poliitikasse tulin. Arvan, et sain väga hea koolituse muusikaakadeemias. Kes on koorijuhtimist õppinud, teavad, et igasuguste asjade organiseerimine on selle eriala lisaboonus. Dirigendi töö tähendab ju tööd inimeste organiseerimisega, nende häälestamist mitte ainult muusikalises, vaid ka mentaalses tähenduses. Vaatame kas või Rahvusooper Estonia karismaatilist juhti, minu head kolleegi ja suunajat Aivar Mäed – inimesed, kes on õppinud koorijuhtimist, suudavad igas ametis läbi lüüa.

 

Aga mis siiski on need väärtused, mis on justkui ununenud, mis muutuvad ajas, mida tuleb uuesti meelde tuletada?

Suurim väärtus on see, et elame vabas Eesti riigis. Peame iseenesestmõistetavaks, et meil on ilus kõnekeel, mida inimesed rääkida saavad. Aga et nii väikese rahvaarvu juures meil on olemas ka teaduskeel, milles kirjutatakse uurimusi, ja et meil  on omakeelne ülikool, mõtlen siin kõrgkoole laiemalt, see on väärtus. Eesti keel, omakeelne kultuur on Põhiseaduse preambulas riigi olemasolu peamine alustala. Mõni püüab selle üle ironiseerida, mõni ütleb, mis kultuur, ainult majandus on tähtis! Tegelikult on keel ja kultuur rahvuse kõige suurem rikkus. Võinuks minna hoopis teisiti, tasub vaid meenutada liivlaste kurba saatust.

 

Kui tuled Raplamaale ja lähed külasse, ükskõik, kas lähed Vigalasse, Kehtnasse, Mahtrasse, Raplasse, Juuru, Kaiu, Kohila valda… ja kui seal räägid inimestega, mis on sinu arvates see, mida inimesed ootavad? Mitte ainult sinult kui Riigikogu esimeselt aseesimehelt, vaid kui külla tulnud inimeselt?

Inimesele on kõige olulisem tema igapäevane elu. On tähtis, kuidas lähedastel ja sõpradel läheb. Keegi ei tõuse ju hommikul üles esimese mõttega peas, et „oi, ei tea, mis täna poliitikas sünnib?”.  Tähtsam on teadmine, et on rahuaeg, et võid rahulikult kooli või tööle minna, et saad lapse lasteaeda viia, et on transport, millega liikuda, et leib on laual. Inimese elu koosneb igapäevastest pisiasjadest. Just pisiasjad ongi väärtused. Ja ka suuremad, eksistentsiaalsed väärtused, nagu näiteks õnn või tervis. Fred Jüssi on öelnud tabavalt, et tervis on haige inimese kõige kallim vara.

 

Kuidas sulle endale tundub, kas oled poliitikuna suurte väärtuste või, ütleme, inimeste elu pisiasjade eest piisaval määral seisnud?

Seda on endal raske hinnata. Riigikogu töös olen tegev seaduste loomise või täiustamisega. Eesmärgiga luua igale inimesele võimalus normaalselt elada mistahes Eesti paigas.

Igas koosluses või ametis, mida olen pidanud, olen püüdnud seista Eesti asjade eest. Ma olen regionaalse mõtteviisiga inimene, mulle on oluline alati vaadata pilti laiemalt. Võitlesin Tartus lennujaama ehitamise eest, et Kagu-Eestis elavad inimesed saaksid paremini ja kiiremini liikuda, ettevõtjad oma partneritega suhelda. Et Tartu ülikoolidel oleks võimalik tuua välismaa õppejõude, kes saaksid mugavalt jõuda ükskõik mis maailma punktist Tartusse. Kultuuriministrina püüdsin toetada eeskätt just regionaalseid projekte. Näiteks Raplamaa on väga oluline muusikute taimelava, Rapla kirikumuusika festival on suure tähendusega sündmus, mis toob siia rahva kokku üle Eesti.

Aga mis on täna Eesti riigi eesmärk? Ilus ja kindlasti ka vajalik on niimoodi arutleda, et hoiame intellektuaalset kapitali, et meie maastikud on võimsad või et näiteks Marju Kõivupuu järgi on Raplamaa tuntud isemõtlejate ja vastuhakkajate paigana. Meid iseloomustab vist altkulmu pilk ja vastuseks terele „möh”?

Paraku oleme küllalt kinnine sootsium, Eestisse on väga keeruline integreeruda. Ma ei räägi ainult ida poolt tulejatest, vaid ka läänest tulijatest. Kui inimesed siia tulevad, ei jää nad siia pidama. Asi ei ole ainult põhjamaises kliimas. See on mingi tsitadelli fenomen, millest väljastpoolt tulijal on raske läbi murda.

Küsimus pole mitte ainult eesti keele äraõppimises, vaid et siin on raske adapteeruda. Me oleme ka Eesti siseselt väga omasse kapseldunud. Kui näiteks mandriinimene läheb saartele elama, siis ta ei kohane saareinimeste keskkonnas kergelt, mõnikord üldse mitte. Saarlane Hiiumaale minnes, sama lugu. Või võrokene, kes ei pruugi kohaneda Setumaal. Tartu vaimu ja pealinna vahelisest võitlusest on kirjutatud legende. Oleme olnud kaua aega nii paiksed, meie juured on kogu aeg nagu kinni kinnistunud, omamoodi kaitseasendis.  Oleme nagu mesilaspere kärg, kannukesed üksteise kõrval tihedasti kinni. Vallad on ka nagu kärjed. Eesti moodustab omapärase kärgkonna, kuhu on ülikeeruline sisse minna.

 

Kas siit hakkab kooruma riigi suur eesmärk? Rohkem avatust?

Riigi ja rahvuse eesmärk olgu endast rohkem teada anda, muutuda avatumaks.

Kutsun üles iseendaga rahu sõlmima, jätma vingumise selle üle, kui halvasti meil kõik on, selle asemel rõõmustada, kui tragi rahvas meil Eestis elab. Aastasadu tõmbetuulte käes, aga me oleme alles! Miks mitte selle üle rõõmu tunda! Samas vaimus jätkatagi, eesti jonni ja talupoja kangust meil ju on, jääb ülegi.

 

Viimane küsimus – mis on su sõnum Raplamaale, üldse maal elavale inimesele?

Kuni su küla veel elab, elad sina ka. Tegelikult on see tervele Eestile mõeldud sõnum.

 

Interjueeris Sirje Endre

Raplamaale tulen nagu koju

14. jaanuari Raplamaa Sõnumites on Sirje Endre intervjuu minuga – meil oli pikk ja meeleolukas vestlus!

Toompea akende taga on talvehämarus. Laine Randjärv vaatab kella ja küsivalt mind ning ütleb, et tal on aega täpselt tund ja kolmveerand. Noogutan – meile piisab sellest.

Missugused on su sidemed Raplamaaga?
Laine Randjärv: Kõige otsesemad seosed, mis inimesel üldse olla saavad. Kolmsada aastat on teada meie esivanemaid, kes pärit Raplamaalt. Ja küllap see ajalugu ulatub veel kaugemalegi. Suguvõsa ajalooga põhjalikumalt tegeleb mu isa Jüri Randjärv, kes on sündinud Vana-Kaius Allika talus, ja enne teda uuris pere juuri tema isa, ka Jüri Randjärv, kes elas oma elu lõpuni Kehtnas.

Loe pikemalt 14. jaanuari Raplamaa Sõnumitest

http://www.sonumid.ee/index.php3?teema=artikkel&lookup=rubriik&ID=517256