Sildiarhiiv: lastetoetus

Vajaduspõhine lastetoetus suureneb oluliselt

/Avaldatud Õhtulehes 16.07.2014/

Tänase valitsuse üks peamisi eesmärke on peretoetuste reformi elluviimine. Reformierakonna algatusel alustati selle ettevalmistamisega juba paar aastat tagasi, seades eesmärgiks eelkõige puudustkannatavate perede lastetoetuste kahekordistamise. Taavi Rõivase juhitava valitsuse koalitsioonileppes laiendati reformi veelgi ja selle tulemusel paraneb lastega perede majanduslik olukord praegusega võrreldes märgatavalt.

2015. aasta 1. jaanuarist ehk juba loetud kuude pärast tõusevad oluliselt nii kõigile makstav universaalne kui ka vajaduspõhine lastetoetus. Näiteks perekond, kus kasvab kaks last ning kelle sissetulekud on alla toimetulekupiiri, saab alates jaanuarist 90 eurot lastetoetust ning sellele lisaks 90 eurot vajaduspõhist toetust, mis teeb kokku 180 eurot. Loodan siiralt, et sellest reformist on paljudele peredele abi.

On paratamatu, et taotluse esitamisel on vaja pere sissetulekupiirist allapoole jäämist dokumentidega tõestada, sest muidu ei pruugi toetus jõuda tõeliste abivajajateni. Usun, et see on mõistetav. Kui kellelgi tundub, et tõendamine on tülikas või häbenemapanev, peavad abivajajate väljaselgitamisel, julgustamisel ja nõustamisel abiks olema omavalitsuse sotsiaaltöötajad.

On peresid, kelle eelarvesse annab lastetoetus olulise osa, kuid samas ka neid, kes seda toetussummat ei märkagi. Peaksime ühiskonna mõistval suhtumisel püüdlema sinnapoole, et aidata tõhusamalt eelkõige just neid, kes seda abi enim vajavad. Seepärast soovin lastetoetuste tõusu reformiga seoses taaskord meenutada oma varem väljapakutud mõtet, et need pered, kes tunnevad, et lastetoetuse tõusu neile otseselt vaja ei ole, võiksid selle arvelt teha annetusi abivajajatele, toetada mõnd peredele suunatud heategevust või miks mitte pakkuda abi ka otse mõnele tuttavale perele, kes puudust kannatab.

Riik oleme meie ise, mitte rahandus- või sotsiaalministeerium, kes esmalt maksudega raha kokku kogub ja siis sedasama raha jälle laiali jagab. Kui selle arusaamiseni jõuame, suudame abistada tõhusamalt neid, kes abi vajavad.

Jõukamad võiksid loobuda lastetoetustest

Minu eelmise lastetoetusega seotud artikli peale tekkis nii mõnigi küsimus, püüan käesolevaga oma mõtteid veel natuke selgitada.

Tehes ettepaneku neile, kes tunnevad, et ei vaja olenevalt oma sissetulekutest enam riigipoolset lastetoetust, mis alates 2015. aastast tõuseb 45-le eurole, loodan ma siiralt, et meie ühiskonnas on palju inimesi, kes tahaksid selle mõttega ühineda. Idee vahendamisel ja arutelu tekitamisel loodan mõistvat ja tasakaalukat käitumist ka ajakirjanduselt.

Oma lapsed olen sünnitanud ja üles kasvatanud veel nõukogude aja lõpus. Tööle läksin pooleaastase tütre juurest, et lisaraha teenida. Lastetoetust ma ei saa, seetõttu pole ka millestki loobuda. Küll aga pean oluliseks heategevust ja annetamist, millega tegelen ilma igasuguse sunnita. Ja mul on hea meel, et ka minu lapsed peavad lugu heategevusest ning mõtteviisist, et abivajajaid on tarvis aidata.

Praegu pole olemas initsiatiivgruppi ega töörühma. On vaid mõte. Sellest võib saada alguse ka tegu. Ent ilmselgelt vajab see idee harjumist ja diskussiooni.

Kuna minu ettepaneku puhul ei ole tegemist millegi kohustuslikuga, siis pole vaja ka liiga rangeid reegleid selleks välja mõelda, et asi ellu viia. Peale selle, et lastetoetusest loobujate raha peab jääma sotsiaalvaldkonda ja jõudma ikkagi lasteni. Nendeni, kellel seda tarvis on. Alustuseks on vaja tahet. Seejärel on võimalik leida teid, kuidas teha nii, et riigieelarvest lastetoetusteks eraldatud ja loobutud raha jõuaks ikkagi nendeni, kes seda veelgi enam vajavad.

Kuidas süsteem reaalselt töötama peaks, on raske ühe hoobiga öelda. Meie e-riigis on võimalik, et nt tuludeklaratsiooni täites loobutakse eeloleva aasta toetusest, tehes märke selleks ette nähtud reale. Kindlasti on rida erinevaid võimalusi, mille tehnoloogia on võimalik välja töötada, kui selleks on olemas ühiskonna valmisolek.

Loobujate prognoosimine on võimatu. See ei sõltu mitte ainult inimeste sissetulekutest. See on laiemalt võttes filosoofiline küsimus, mentaliteedi küsimus, empaatiavõime ja ühiskonnaelus osaleda tahtmise küsimus.

Soov selline diskussioon algatada sündis soovist pakkuda koalitsioonilepingu kritiseerijatele võimalusi toetussüsteemi paremaks fokuseerimiseks.

Igasugune piir, mis pannakse jäigalt paika, võib olla subjektiivselt ülekohtune pere või lapse suhtes, kes jääks napilt toetusesaajate või mittesaajate hulka.

Riik ei peakski ehk siis olema see, kes toetusesaajad või mittesaajad kiretutesse matemaatilistesse lahtritesse jagab.

Seetõttu tuleks maast madalast hakata ehk kasvatama kodanikku, kes võtab vastutuse ja loobub hüvest, kui tunneb, et ta seda ei vaja.

Hästi toimetulevad pered võiksid toetusest ise loobuda

2007. aasta Riigikogu valimiste eel oli Reformierakonna üks olulisi valimislubadusi kehtestada riiklik ringiraha igale kooliealisele (6– 19-aastasele) lapsele, et tasuda spordi- või huvialaringis osalemise eest. Eesmärk oli üllas: andes igale lapsele võimaluse osaleda vähemalt ühes spordi- või huvialaringis, arendada seeläbi nende loomingulisi oskusi ning hoida lapsed ka ahvatlustest ja pahedest eemal. Ringiraha administreerimist sooviti tookord korraldada omavalitsuste kaudu.

Paraku saabus 2008. aasta sügisel kriis ja ringirahaks kavandatud summad langesid koos paljude teiste heade plaanidega kärpekääride ohvriks. Mõte sellest, et laste osalemine huvialaringides on väärt toetamist, pole aga kuskile kadunud.

Värske koalitsioonileping kinnitab, et jätkatakse lastetoetuste tõusu reformiga, sealhulgas kahekordistades enim abi vajavate perede toetusi. Ehkki ka tänane peretoetuste süsteem on toimiv, tõdesime juba aastaid tagasi, et süsteem tuleb muuta vajaduspõhisemaks. Lastele täisväärtusliku ja aktiivse elu tagamiseks peab peretoetuste maksmisel kehtima põhimõte, et toetame rohkem neid, kes reaalselt abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Strateegiadokument Eesti 2020 seab eesmärgiks vähendada suhtelise vaesuses inimeste osakaalu. Seetõttu on tähtis jätkata vajaduspõhise peretoetuste tõusu reformiga.

Saab kasutada ka huviringides

Niisiis saavad uue aasta algusest kõik pered lapse kohta igakuiselt vähemalt 25 eurot rohkem lastetoetust. Muuhulgas on võimalik seda summat kasutada ka huvihariduse eest tasumiseks. Sellise toetuse jõustumisel on hea see, et perede valikuid ei piirata – kes soovib, panustab huviharidusse, kes soovib keeleõppesse või teatris käimisse.

Kokkulepitud toetusmudel tähendab ühtlasi, et omavalitsustel peaksid jääma alles kõik senised toetusmeetmed laste huvihariduse tarbeks nii, nagu neid peaaegu kõikjal rakendatakse.

Lõpetuseks tahan teha ühe ettepaneku, mille üle aru pidama kutsun. Sellest, et esimese ja teise lapse toetus pole kümme aastat kasvanud, räägiti pikka aega kui suurest riiklikust murekohast. Nüüd, kus lastetoetuste tõus on kokku lepitud, on kuulda hääli, et kõigile toetuste tõstmine ei ole õige, toetada tuleks vaid neid lastega peresid, kellel on toimetulekuraskused ja kus rahapuudusel laste elukvaliteet kannatab ning võimalused-valikud vähenevad.

Toetus pole enesestmõistetav

Kindlasti on Eestis peresid, kelle eelarves pole ei praegune 19 euro suurune lastetoetus, kui ka 45 euroni kasvav toetus vajalik, sest pere majanduslik olukord on piisavalt hea. Mis oleks, kui nendele peredele pakutaks võimalust loobuda kas osast või koguni tervest lastetoetusest? Kas oleksime selleks valmis? Võiksime moodustada näiteks riikliku sihtkapitali vähekindlustatud perede toetamiseks, kuhu seda raha siis paigutada. Leian, et mõistlik oleks liikuda vastutustundlikuma osalusühiskonna suunas, kus riigilt tulevat toetust ei võeta endastmõistetavana, vaid seda saades esitatakse endale küsimus, kas keegi teine ei vaja seda raha mitte rohkem?

Selline suhtumine võimaldab omakorda hoida maksud madalad ning edendab majanduskeskkonda, kus ümberjagamist on vähem, mis omakorda tagab parema elu kõigile.