Talupojatarkus on teenäitaja

[Juuru Valla Teatajas ilmus paari päeva eest intervjuu minuga. Olgu ta siin ka mujalt rahvale lugemiseks!]

Laine Randjärv on Juuru kihelkonna juurtega: isa Jüri Randjärv, Maaülikooli emeriitprofessor, on sündinud Vana-Kaius Allika talus. Vanaisa, ka Jüri Randjärv, elas oma elu lõpuni Kehtnas. Vanaema Alma-Madlise käis Juurus koolis, leeritati Juuru kirikus 1931. aastal. Laine on palju kordi käinud Juurus kohtumistel või esinemas. Ta oli ka üks „Mahtra sõja” ettelugejatest Eeru kõrtsi ees 2008. aastal, kui tähistasime Mahtra sõja 150. aastapäeva. Ka Järlepas Hakukeses viibides on põhjust mõelda tänuga Lainele. Vahest aga kõige suurem uudis on täna see, et 2015. aasta algusest alates on Laine Randjärv Juuru valla elanik. Kõigest mainitust ja küllap ka ajakirjaniku kutsumusest ajendatuna esitasin Lainele mõned küsimused.

Laine, mis arvad väiksest mõttemängust? Ütlen mõne märksõna, palun vasta kiiresti, kõige esimene mõte, mis sul selle sõna puhul meelde kerkib.

Proovime.

Niisiis – mets.

Mets on vägi. Ressursina. Teiseks, puud on juba visuaalses mõttes vägi. Väesalk, mis kaitseb.

Maastik?

„Siin oled sündinud, tasasel maal, siin on su rahu ja tasakaal.” Paul-Eerik Rummo. Tasase maa laul, millele Tormis viisi tegi. Eesti maastik annab rahu ja tasakaalu.

Naine?

Talu. Traditsiooniliselt öeldakse taluperemees. Aga peremees on kogu aeg ära, kuskil merede või maade taga. Kes talu üleval hoiab, on ikkagi naine. Naine kui koduhoidja ka erinevates kontekstides: talu, kodu, riik. Kui naine on asja juures, siis on see hoitud.

Mees?

(Pikk vaikus. Laine naerab).

Kas Mahtra sõda?

Tõesti, esimene visioon, ei tea miks, aga see mul tuli, et on üks salk mehi, kes kõnnib hangude või roigastega. Nad lähevad arvatavasti sõtta või pikale teekonnale. Mees on kogu aeg kusagile minemas. Rändama, otsima seitsme maa ja mere tagant oma õnne.

Rukkilill?

Riigi sümbol, nagu suitsupääsuke. Ilus, kui kasvab rukkipõllul. Rahvariide väega muster.

Järgnevalt mõni pikemat vastust eeldav küsimus.

Suhe Euroopasse on Eestis täiesti kaksipidine. Ollakse rahul, et riik on Euroopa Liidu ja NATO liige, seda küll. Aga rääkisin hiljuti ühe suurärimehega, kelle arvates Eesti on palju rohkem ära andnud, kui Euroopa Liit seda iganes on soovinud. Tema soov on, et mõnesid meie endi elu puudutavaid otsuseid langetataks ka kohapeal, mitte aga ei korrataks kõike ainult järele nagu papagoi. Teinegi näide. Kultuurifilosoof Valdur Mikita, kelle raamatud ja artiklid on alati TOP-is, ütleb – tsiteerin siin vabalt – rohkem soome-ugrit, rohkem oma peaga mõtlemist. Et kui soome-ugri ühendada globaalse infoga, saaksime parima tulemuse.

 

Olen Mikitaga absoluutselt nõus. Eestlase teenäitaja on talupojatarkus. Riigid ja rahvad on erinevad, mõned on väga isemõtlejad – saatku Euroopa pealegi oma direktiive, nemad kohapeal neid täita ei kavatse või siis täidavad osaliselt. Oma peaga mõtlemine on hea ja väga tarvilik, kui otsused puudutavad puhtalt kohalikku elu. Kui aga tegemist on oma interpreteeringuga näiteks finantspoliitika küsimustes, siis võib tulla katastroof, nagu juhtus Kreekas või ka mõnes muus Lõuna-Euroopa riigis, olgu see Portugal, Itaalia, mõnes mõttes ka Prantsusmaa. Tegelikult pole probleem ju sugugi Euroopa direktiivides, vaid selles, kuidas neid kohapeal täidetakse või tõlgendatakse. Meenub üks nali, et kui toiduasutuses kästi pesuruumi paigutada kaks kraanikaussi, pani eestlane igaks juhuks neli. Juurus, nii olen tähele pannud, on õnneks palju talupojatarkust – siin võetakse igas asjas härjal sarvist kinni ega tegelda rumalustega.

Oled küllalt kaua poliitikas olnud. Kui nüüd triviaalselt küsida – kas tõesti poliitika pakub kogu aeg uusi väljakutseid? Mis sind poliitikas kõige enam huvitab ja kas on tulnud mõnikord ka mõte ühel heal päeval see teekond selja taha jätta?

Kunagi kaugemas tulevikus saabub kindlasti ka poliitikast taandumise aeg, ent praegu on sellest vara rääkida, ma loodan.

Ehkki poliitiku amet võtab päris palju energiat, tunnen ma, et seda hetkel jagub. Oluline on ka see, et näen ikka, mille nimel tegutseda. Eesti ei ole valmis. Eriti see Eesti vajab tähelepanu, mis on pealinnast kaugemal. Olen kõigi poliitikas olnud 12 aasta jooksul seisnud piirkondade eest, mis on kaugemal Tallinnast – olgu see Kagu- või Lõuna-Eesti, olgu see saarte kultuuriruumi teema või meelelahutuslike võimaluste loomine Ida-Virumaal.

Riigikogu töö seob mind ka rahvusvaheliste organisatsioonidega, olen Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juhina tegev Läänemeremaade parlamentaarses koostöös. See eeldab pidevat suhtlemist teiste riikide parlamentidega, lobby-tööd oma riigi huvides, keeleoskust, eri valdkondade tundmist, dokumentide koostamist jne. Kindlasti on vaja ka julgust, et esitada oma ideid mõjuvalt.

Kes sa täpselt oled Balti Assamblee parlamentaarses ühenduses?

Olin kuni 31. detsembrini president. Kuna assamblee presidendi koht vahetub igal aastal, siis andsin ameti 1. jaanuarist üle Leedu parlamendi esindajale. See toimub vastavalt  rotatsioonile. Praegu olen seal asepresident.

Tihti kurdetakse, et Balti riikide vahel puudub igasugune koostöö. Kuid Balti Assamblee näol see ju ometi toimib?

Üheksakümnendate aastate alguses oli see koostöö kindlasti märgiliselt suurema mõjuga, kas või tulenevalt Balti ketist, omariikluse taastamise värskest energiast, palju asju tehtigi koos, konsulteeriti omavahel elavamalt kui täna. Toona oli vaja ühekorraga palju seadusi teha, ka regionaalses mõttes tihti läbi rääkida. 20 aastaga on väga palju muutunud ja täna on esikohal pigem prioriteetsed huvid: üks Balti riik tahab rohkem arendada sadamaid, teisel prevaleerivad energeetika valdkonna huvid. Kui täna tahame rahvusvahelisel areenil tugevad olla, siis jõuline ja toimiv kooslus – Skandinaavia viis riiki ja meie kolm Balti riiki – on kindlasti väga hea võimalus. Põhjamaa kontekstis tugevdab meievaheline koostöö ka iga rahvusriiki üksikult, meie hääl on  kaheksakesi koos palju tugevam kolme häälest. Mina usun väga Läänemeremaade ühistegevusesse. Eesti on ise ka üks väike tubli Põhjamaa riik. Ja seetõttu oleme head partnerid ka suurtele – näiteks NATO riikidele.

Mis väga hästi toimib, on kultuurialane koostöö. Kolm Balti riiki on laulupidudega UNESCO kultuurpärandi nimekirjas, rahvuskeelte areng on vastastikku rikastav. Kultuuri valdkond ongi tegelikult see, mis erinevate riikide ja rahvaste traditsioonide ja väärtuste paljususes suudab ühiseks tegutsemiseks sildu ehitada.

President Toomas Hendrik Ilvese lauset „see, mis meid on siia toonud, ei vii meid enam edasi” on sageli tsiteeritud. Mis meid edasi viib?

Eesti tulevik sõltub sellest, kui hästi on meie peredel võimalik hakkama saada Eesti eri paigus. Väga oluline on luua kuitahes kauges paigas maal terviklik elukeskkond, mille tähtsaim nurgakivi on haridus ja teine toetav sammas on huvitegevus – vaba aja veetmine. Elu ei koosne ju ainult tööst ja saavutustest. Puhata ja ennast taastada on tarvis nii lapsel kui  täiskasvanul. Ma väga usun laulus väljendatud talupojatarkusesse: „Kuni su küla elab, elad sina ka.”

Viimane küsimus – miks Juuru?

Juuru kihelkonnas on mu esivanemate juured. See on kodu.

Küsis Sirje Endre