Vähem õelust, rohkem vendlust

Riigikogu naisühendus valmistab ette üleriigilist vastutustundlike naiste konverentsi, mis toimub Raplamaal Juurus ja kuhu on kutsutud kohalike omavalitsuste töötajad, kelle igapäevane ülesanne on tegeliku elu korraldamine. Kokkusaamisel arutatakse halduskorralduse parandamise võimalusi valdade vahel üle geograafiliste piiride.

Riigikogu aseesimees ja naisühenduse taaslooja Laine Randjärv, millistes valdkondades näete omavalitsustevahelist koostööd?
Vaja on tulla oma kapslist välja, otsida piiriülese koostöö võimalusi valdade vahel. Näiteks kuidas korraldada laste turvalisuse teemaga seonduvat või meelitada ettevõtlust linnadest kaugematesse piirkondadesse, arutada praktiliselt haridusreformi kui valuliku päevateema üle.

Millega ühendus eesotsas meilt valitud Kadri Simsoniga tegeleb?
Naisühendus taasloodi sügisel. Järgisime Liia Hänni ja Siiri Oviiri tegevust, kui nemad olid riigikogus ja ühendus toimis. Eesmärk oli ühendus taasluua, et juhtida tähelepanu teemadele, mida mehed ehk ei märka. Eesistumine on rotatsiooni korras, Simson on eesistuja märtsis-aprillis.

Ühiskondlik arvamus püüab naissaadikuid suruda feminismi nišši. Selline kuvand on maskuliinses ühiskonnas visa kaduma.

Naisühenduses oleme rääkinud mehe tervisest, mis on oluline naistelegi, poiste olukorrast koolis koolikiusamise kontekstis, sellest, millised ootused on mehehakatisele ühiskonnas. Ega neilgi lihtne ole: juba lapsepõlves antakse poisile raamid, kuhu ta peab sobima, ta ei tohi olla nannipunn.

Kuidas mõjutate seadusloomet, kus näete muutuste vajalikkust?
Seadusloome on erakordselt pika vinnaga. Näiteks arutasime sügisel asendus- ja lastekodude temaatikat, probleemide sõnastamisel olid abiks inimesed, kes sellega kokku puutuvad.

Ideaalne oleks, et iga laps, kes mingil põhjusel ei saa bioloogiliste vanematega koos elada või neid ei ole enam siin ilmas, saaks reaalse armastava kodu. Riigikogu naisühenduse liikmed tahavad kevadel asenduskodudega seonduva teema tõsta.

Mehed heidavad naistele ette emotsionaalsust ega näe, et nad on kahe jalaga maa peal. Miks?
See on normaalne, et naised on teistsugused. Kui naised oleksid nagu mehed – ma ei tea, mis need mehed siis ütleksid.

Peaksime leppima arusaamisega, et ühte sugu teiseks ringi me teha ei kavatse ja vaja on nii mehelikku kui naiselikku. Olen üllatunud: kui üks pool väljendab oma põhimõtteid, soove, tahtmisi, arusaamisi valjuhäälselt, peetakse seda õigeks, teise poole puhul ühiskonnas seda aga taunitakse. Selline hoiak pole adekvaatne.

Kui sirge peab olema tippu, eriti poliitilisse tippu jõudnud naise selg?
See peab olema üks ääretult kõva selg, sest naiste selga painutatakse päris mitu kraadi kõvema jõuga kui meeste oma. Need, kes peavad tormide käes vastu, saavad kõva kooli.

Naised kõrgetel positsioonidel, olgu poliitikas või avalikus elus, ettevõtluses või riigiasutustes, peaksid olema omavahel solidaarsemad, julgema üksteise eest vajadusel välja astuda. Paremaks edasijõudmiseks on vaja toetust, hea mõtte jagamist ja arusaamist kaaslase olukorrast. Mitte kritiseerida, enne kui oled kaks nädalat teise inimese mokassiinides käinud, nagu indiaanlased ütlevad. Nii et – rohkem julgustamist, kollegiaalsust, mõistmist ehk huumoriga öeldes: vähem õelust, rohkem vendlust.

 

Allikas: Pärnu Pstomees

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga