Vastakaid mõtisklusi Integratsiooni monitooringu teemadel

Märtsikuus esitleti avalikkusele viiendat Praxise, Emori ja Tartu ülikooli koostöös läbiviidud integratsiooni monitooringut, mida Eestis on korraldatud juba alates 1997. aastast. Tänavune on uudne selle poolest, et esimest korda selliste uuringute ajaloos on Eestis elavat ja emakeelena mitte-eesti keelt kõnelevat elanikkonda analüüsitud klastrite kaupa, kus aluseks on võetud inimeste eesti keele oskus ja suhtumine Eesti riiklusesse. Nimetatud klassifikaatorite alusel jagunemine viieks erinevaks alagrupiks on tegelikult ootuspärane, sest imelik oleks arvata, et üks kolmandik Eesti elanikkonnast moodustab üheainsa homogeense kogukonna. Mõne pere esivanemad on Eestimaal elanud juba alates 17. sajandist, paljud teisest rahvusest isikud on aga tulnud erinevatel aegadel ja mitmesugustel põhjustel küll idast, küll lõunast ning nende Eestisse migreerumine on olnud nii vabatahtlik kui suunatud. Paljud on aga sündinud siin juba pärast EV iseseisvuse taastamist. Inimestel on erinev haridustase, sotsiaalne staatus, rääkimata rahvuslikust eripärast – Eestis elab üle 120 erineva rahvusrühma.

 

Samal ajal kui riigikogus juba üle 20 aasta arutatakse mõnede saadikute eestvõttel innustunult selle üle, kas eesti keelt peaksid õppima 1930. aastal sündinud isikud, või võiks keeleõppe vanusepiir olla kogu aeg 65 ringis, on toonased 60 aastased inimesed märkamatult saanud 80 ning paljud neist ei räägi ikka veel riigikeelt. Siiski tõdeme, et nad peavad Eestit oma ainsaks kodumaaks ja austavad siinset elu.

Murelikumaks teeb mind aga monitooringu tulemustest selgunud fakt, et meil on hulgaliselt gümnaasiumiharidusega mitte-eesti noori, kes riigikeelt räägivad hästi või veidi konarlikult, kuid Eesti riigi meel pole kinnistunud nende südames ega vaimus. Pigem on võetud siintehtava suhtes kriitiline hoiak.

 

Artiklis tahaksin pikemalt peatuda väljarände ning eesti keele oskuse teemal ning selle näiteks vaadelda monitooringus käsitletud „klastrit C” – kuhu kuuluvad mitte-eestlased, suuremalt jaolt noored inimesed (vanuses 15–24), kes kõnelevad küll hästi eesti keelt, kuid on riigi suhtes kriitilised ning kelle soov Eestist välja rännata on väga tugev.

Miks on inimesed, kes tänu keeleoskusele saavad kätte vajaliku info ega tohiks olla isolatsioonis, siiski meie riigi suhtes nii kriitilised? Ja kas selline suhtumine on erandlik? Kas siis eesti keele õpetamine mitte-eestlastele ei olegi see ainuõige integreerimise instrument? Niisugused küsimused kerkivad uurimistulemusi analüüsides.

 

Enn Soosaar kirjutas kümmekond aastat tagasi oma artiklis „Üherahvuseline Eesti kui sinine unistus”, et ka eestlased ise on suures osas ajalooliste sündmuste tõttu „lõhestunud isikud”: Eesti polnud keelelt ja kultuurilt homogeenne piirkond juba enne 18. sajandit. Viimased kaheksa sajandit on siin kõrvuti elanud ja vastastikku rohkem-vähem mõjutanud mitu keelt, kultuuri, hoiakut, meelelaadi. (Eesti Päevaleht, 21.09. 2000.)

 

Seetõttu võime teha järelduse, et keskenduda eestlaste ja venelaste lõimumisele vaid keeleõppe kaudu on väga lihtsustatud ja pealiskaudne lähenemine. Eestimaal elavad inimesed on erinevad mitte ainult emakeele ja rahvuskultuuri traditsioonide poolest, aga ka üldinimlike väärtuste, elufilosoofia, maailmavaate ja kodanikuks olemise positsiooni osas. Meie vajame lõimumisprotsessis palju rohkem diferentseeritud ja läbimõeldud tegevust, mis lähtub iga konkreetse grupi vajadustest ja eripärast.

 

Tulenevalt monitooringu tulemustest[1] saab öelda, et väljarännusoov on eriti tugev kahel inimgrupil, kes on Eesti tänase arengu ja tuleviku potentsiaali jaoks kõige perspektiivsemad ja prioriteetsemad. Need on „eesti keelt kõnelevad hästilõimunud noored“ ja „eesti keelt hästi kõnelevad ning riigi suhtes kriitiliselt meelestatud noored”. On tähelepanuväärne, et valmisolek Eestist ära minna on tegelikult samavõrd suur nii eestlaste kui ka teiste rahvuste esindajate seas – peaaegu iga teine Eesti elanik seda enda jaoks ei välista, kuigi kindlam soov lahkuda ja selleks ka mingite ettevalmistuste tegemine iseloomustab alles iga neljandat inimest. Minekumotiivid on seotud rohkem tööga, teistest rahvustest inimeste puhul ka vähese sotsiaalse sidususega (näiteks 15–29-aastaste noorte puhul esineb vene keelt kõnelevate inimeste hulgas lahkumise soov 9-l protsendil küsitletuist, eestlaste hulgas on see arv 4%). Kuna väljarändajate või selleks end valmisseadvate inimeste seas on ka palju eestlasi, siis ei ole Eestist lahkumine lõimumisprotsessi õnnestumise või mitteõnnestumise hindamisel minu arvates esmatähtis kriteerium. Täna meil paraku veel puuduvad usaldusväärsed andmed selle kohta, kui paljud inimesed pärast 5–10 aastat kestnud ja erinevatel põhjustel välismaal elatud perioodi Eestisse tagasi tulevad. Tegelikult ei näe ma midagi halba selles, et oma kodukeelena mistahes emakeelt kõnelevad noored avastaksid endale maailma, saaksid uusi teadmisi ja kogemusi ka teiste maade ja rahvaste elu-olust, kultuurist, traditsioonidest ja eripärast. Et hiljem koju tulles mõista: „Ei poolt nii armas olnud seal…“. [Lydia Koidula].

 

Uuringust selgub ka vastupidine tendents – just vähelõimunud ja eesti keelt mitte kõnelevad rühmad (klastrid D ja E, kuhu kuulub põhiliselt vanem põlvkond mitte-eestlasi) välja rännata ei soovi. Seda ilmselt eelkõige nende vanuse tõttu. Aga just nende inimeste järeltulijad vajavad riigi poolt erilist tähelepanu, sest vaevalt et E ja D klastrisse kuulujad võiksid midagi koostöövaimulist Eesti riigis ette võtta enda või oma laste ning lastelaste sidususe nimel.

 

Ülalkirjeldatule võiksin seega anda järgmise hinnangu: aktiivse ja haritud inimesed adapteeruvad kergemini uue keskkonnaga ja on alati valmis otsima endale veelgi paremaid elutingimusi maailma erinevates paikades. Eelkõige on maailm avatud noortele haritud inimestele. Tuleb pidada loomulikuks, et noored rändavad – nii on see Eestis ja paljudes teistes riikides. Seega ei saa väljarännet käsitleda määrava argumendina lõimumisprotsessis.

 

Kriitiline hoiak riikluse suhtes ja protest kõige ümbritseva vastu on samuti iseloomulik just nooremale põlvkonnale. Nagu igaüks meist endist noorena, nii teavad kogu maailma noored alati kõige paremini, kuidas muuta maailma paremaks. F. Dostojevski kirjutas romaanis „Vennad Karamazovid”: „Andke vene poisile taevatähtede kaart – ja ta tagastab selle teile parandustega”. Usun, et see tsitaat käib ükskõik millisest rahvusest poisi või tüdruku kohta. Ka see on hea, sest konstruktiivne kriitika on parim ravim stagnatsiooni vastu. Mõistagi peab kriitika olema alati põhjendatud ja faktidega tõestatud, see ei tohiks olla lahmiv laim või argumenteerimata sõnamulin, mis õhutab vaenu ühiskonnas ja tekitab kibedust inimeses endas.

 

Samas ei saa jätta kahe silma vahele fakti, et noored, kes on õppinud väga heal tasemel ära eesti keele, on lõimumisprotsessist oma igapäevases elus kaugenemas. On selge, et keeleõpe üksinda ei suuda lõimumist selle tõelises sisus tagada, ehkki monitooringust võib siiski leida kinnitust veendumusele, et igapäevases elus kohanemiseks ja oma tuleviku karjääri normaalseks kujunemiseks peaks eesti keelt hakkama süvendatult õpetama varasest lapseeast peale.

 

Õnneks saab suurem osa inimesi aru, et iga keele tundmine – olgu see eesti, vene, inglise, saksa, soome või muu on rikkus, mis lisaks intellektuaalsetele eelistele on ka tugevaks lisaargumendiks tööturul. Siiski on mõned oma kitsarinnalistest poliitilistest huvidest lähtuvad isikud võitlemas selle eest, et mitte-eesti noored ei peaks õppima eesti keelt või eesti keeles. Sellist käitumist on isegi keeruline defineerida, see on igal juhul karuteene. Riigikeele, elukohariigi kultuuri ja ajaloo ignoreerimine tähendab vabatahtlikku loobumist aktiivsest elus kaasalöömisest, Eestis kõrghariduse omandamisest ning enda ja oma lähedaste ettekavatsetud isoleerimist ümbritsevast maailmast.

 

Oluline on keeleoskust toetada ja täiendada teadmistega muudest eluvaldkondadest. Siinkohal olen täiesti nõus Tartu Ülikooli teadlaste, monitooringu autorite soovitustega, kes juhivad tähelepanu sellele, et praegune „eestikeelne ühiskonnaõpetus vene koolides on keskendunud pigem terminite ja teemade eesti keeles päheõppimisele, mis võib luua formaalsust ning tekitada õpilastes protesti ja umbusku”, selle asemel, et kasvatada õpilastes kodanikutundeid ja väärtusi.

 

Meie haridussüsteemi ülesanne on õpetada noort põlvkonda eristama olukordi, kui protest on õigustatud, nendest situatsioonidest, kus destruktiivne suhtumine ei too positiivseid tulemusi. Lähtudes sellest, väidangi et lisaks keeleõppele on vaja tunduvalt paremini korraldada ka nende ainete õpet, mis käsitlevad inimväärtusi, tolerantsust ja patriotismi – need on kodanikuõpetus, ajalugu, kirjandus ja kultuurilugu. Lahendust tuleb otsida noorte inimeste vaateringi avardamises. Konstruktiivne lähenemine ühiskonnas toimuva suhtes ja muidugi ka enda aktiivne osalus protsessides tulevad koos teadmiste ja elukogemustega.

 

Monitooringus tõdetu on aga kokkuvõttes rõõmustav. Selgub, et viimastel aastatel on kasvanud nende vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste arv, kes peavad Eestit oma ainsaks kodumaaks. See teadmine on hea lähtepositsioon jätkuvale üksteist rikastavale kooselule meie väikeses ja armsas riigis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga